22 veebruar 2024

Pool reisi juba peaaegu läbi

Pea paar kuud on mööda ilma ringi rännatud ja oleme oma reisiga umbes poole peal. Momendil siis Kreekas ja see on üks riikidest, kus pikemalt ehk lausa oma kolm-neli nädalat peatuda plaanime. Itaalias möödus kuu imesiva, aga see on ka suur riik, kus palju vaadata. Eks näis kas ka siin nii kauaks tegevust leiame? Niisama molutamine ja päevitamine jääb vast ära, sest kuigi päeva peale tuleb oma 16 soojakraadi, siis päikese käes vedeleda isu nagu küll pole. Nii palju on ikka jahedam kui kasvõi Itaalia või Montenegroga võrrelda. Lisaks unustasin oma ülinapid roosad stringid koju ja kui ikka nö paradiisipiltidega teie tuju rikkuda ei saa, siis jäägu paljaks koorimata. 

Tänase öö veetsime põhimõtteliselt Saaremaal. Enam-vähem samasugune ülemeretagune tunne on. Kohalikud kutsuvad neid veest välja ulatuvaid  kaljunukke Joonia saarteks samanimelise mere järgi. Kui Eestiga veel üks paralleel tõmmata, siis põhimõtteliselt ööbisime Paljassaares Katariina kai peal. Kohale jõudsime kenasti ja ei mingit praami vaid lahe põhja alla ehitatud tunneli kaudu. 3 eurtsi küsisid piletiraha. Kohe kõrval on aga sild, mis hirmsa kolinaga üles-alla käib kui mõni jaht või paat merele minna soovib. Alguses tundus, et maailma lõpp on käes, aga nüüd ei pane enam tähelegi. 

See koht tundub hästi meitele sobivat ja eilse põgusate kohtumiste järgi julgeks väita, et me sobime ka siia kut valatult. Eks ma lasen üsna sageli peast läbi ka uitmõtte, et kas ma siin või seal elada tahaksin? On paar-kolm sellist linna küll, kus oma edasist elukest suudan ette kujutada, aga enim tekitab peavalu küsimus, et mida kuradit ma seal siis igapäevaselt tegema hakkan ning õhuloss varisebki kokku? 

Nõpsil ja Rutsil on mõistagi savi kas me elame Hispaanias, Portugalis, Kreekas või Itaalias. Neile on põhiline, et kari praeguses koosseisus ikka koos püsiks. Esimesed kaks nädalat elas Nõpsik valdavalt põrandal ja enam istmele hüpata ei suutnud. Ka bussi hüppamisel tuli teda käega tagumikust toetada, sest see käis juba üle jõu. Eks seda juhtus koduski ning ajapikku on meil välja kujunenud super koostöö ja tehnika, mis vanusest tingitud murele leevendust pakub. Kaks esimest päeva ei saanud talle kuidagi tablette sisse ja kohe oli seljavalu tagasi. Ilmselt reisikihk tuli peale. Pesuehtsa singi ees ta aga murdus ja enam rohtude võtmisega probleeme pole olnud. 

Magab ta ka nüüd juba põrandal ja sõidu ajal sätib end kahe istme vahele, kust siis teinekord lausa jõuga pai nurub. See on ka ainuke võimalus, millal ta silmi puhastada laseb. Oi ta on viltis ja pulstunud ning ei kujuta ette kuidas vanaproua suveks taas siledaks saab? Ilmselt võsalõikuriga. Parem nii kui riskida kopsupõletikuga, mis võib külge hakata kasvõi aknast puhuvast napist tuulest. Seda ta vast enam üle ei elakski. 

Ruudi on muidugi segane nagu ikka, aga teda tulebki võtta selliselt nagu ta on, mitte endale jõuga allutada. Ega see õnnestuksi. Nõpsist vabanenud trooni ta kasutas alul suure õhinaga, aga ega see ta lemmikkoht ole. Maanteel on ka ikka põrandal ja vaid linnade vahel, kus kiirus väiksem, istub istmele uudistama, et mis pagana koht see siis nüüd veel on? 

Inimeste reageeringud on kõikjal samad – üllatunud, heatahtlikud ning mobiiliga jäädvustamist väärt. Mägedes, kus kõrvalteed kehvad, kitsad ja kiirus väike, läheb Ruts aga täitsa peast segi. Suur erutus, et kohe välja lastakse ajab ta nii hulluks, et jookseb ette-taha ning poeks või aknast välja. Lausa kolmel korral pidasin masina tasasemal kohal kinni ja panin ta tahakongi rahunema. Ohtlik ju ka niimoodi sõita. Isegi väga. Seal arvas aga vennike heaks igavusest tõuksi laadimisjuhtme otsiku puruks närida. On kuramus ja kust ma nüüd uue saan? Aga nagu juba öeldud – pole mõtet närvi minna ja teda tuleb võtta lihtsalt nii nagu ta loodud on. 

Elu pakub aga hulgaliselt tillukesi rõõmukilde ja ole vaid mees ning saa neist osa. Rooma äärelinnas käisin tõuksi esirehvi vahetamas. Oli raip tühjaks läinud. Tulen mina tagasi ja Nõpsik istmel ümbrust uudistamas nagu ikka. Ma õnnelik-õnnelik ja süda täitus suure rõõmu ning tänutundega. Siis läksime jalutama – päike soojendas ja sain jaanuarikuus paljajalu murul käia. Jälle õnnelik-õnnelik ja megahea tunne hinges. Kogu südamest tänulik, et vanamutt ikka tahab ja jaksab edasi elada. 

Inimene on aga üks tänamatu olevus. Nõps saab nüüd juba valdavalt ise bussi hüpatud ja istmel sitsimas näeb teda samuti üsna tihti. Enamasti ikka siis kui Ruudiga jalutama läheme ja siis ei saa memme hing kohe üldse enam rahu ning uudishimu paneb pingutama. Juba tavapärane ja enam pole mingit üllatust ega ülevoolavalt sooje tundeid. Ka veebruarikuine päike ja leebe ilm on juba vaat, et põhiseaduslik õigus, mitte miskit erakordset. Armumiste ja armastusega kipub pahatihti samamoodi minema. Inimene, mina nende seas on üks tänamatu tolgus. Midagi pole parata, sest ka me ise oleme just sellistena loodud. 

Täna ostan kohaliku kõnekaardi ja siis jäävad mured internetiga loodetavasti mõneks ajaks selja taha. Takkajärele toon ehk mõned seigadki teieni, mis veel meeles püsivad, kuigi emotsiooni lahtudes ei tundu need enam sugugi nii olulised, et teie aega lugemisele oleks aus kulutada. Eestis on MUPO, aga Serbia pealinnas Belgradis kohtusime MUMUPO-ga. Mis imeloom see veel selline on? Küllap saate varsti teada, sest need tüübid ajasid hinge küll nii täis, et see tuleb endast lausa vägisi välja paisata.