3. jaanuar 2020

"Kuidas valge hetero mees kristlikus lääne kultuuriruumis last tõsta võib?"

Täna jooksis poes üks laps mu poole, silmad punased peas. Kuna valge meessoost isik ei tohi praktiliselt enam isegi omade, võõrastest lastest rääkimata, suhelda, siis pistsin käed taskusse ja keerasin selja. Eks ikka selleks, et hiljem keegi väärkohtlemist ja seksuaalset iha väita ei saaks. Üks memm läheb mööda ja kurjustab:

"On ikka mühakas! Lapsel on mure, aga mees seisab seljaga, käed ebaviisakalt taskus ega proovigi aidata."



See mõjus. Keerasin ringi, silmad häbi täis ja tahtsin lapse sülle võtta. Aga jälle keelatud ju, sest pepu puutub vastu käeselga ja see on ilmne viide pedofiiliale.


Aga ma taiplik tüüp ja tõstsin lapse kõrvadest oma näo kõrgusele ja kukkusin pärima miks pisike nutab? Emme kadunud. No läheme otsime siis üles ja nii me käisimegi ringi laps kõrvupidi üles tõstetud kuniks leidsimegi emme üles. Emme nii õnnelik-õnnelik. Laps, kuigi üksjagu suuremate kõrvadega samuti.

"Naljalugu? Ei ole! Uus reaalsus hoopis ja sestap hoidke oma lapsed minust eemal. Ärgu isegi vaadaku mo poole!"

Seda ei tohiks kunagi ükski mees tunnistada, aga lapsed on mulle alati meeldinud ja olen nendega ka kenasti hakkama saanud. Mulle meeldis isa olla, neid magama lugeda ja tuhat asja veel.

Tänaste kriteerimide järgi olen pedofiil, mis pedofiil, sest olen neid pesnud, magama pannud ja süleski hoidnud. Ai kurat! Musu olen ka andnud! Nüüd on pekkis ka!