23. september 2018

"Imelised pääsemised - Sillamäe Silja"

Hetk tagasi sain Pille Toome'lt kena kirjakese:

"Täna on 23 september. Täpselt kaks aastat tagasi muutus meie elu, sest sa tõid meie perre Silja - kõige ilusama ja kallima kassikese.

Iga õhtu saadab ta meid magama, igal hommikul tervitab rõõmsana. Eile rääkisime mehega sellest, kuidas ma kodus mitu kuud palusin luba Silja meile võtta. Ta ei mäleta enam üldse kui vastu ta sellele alul oli.



Mina tean, et armusin Siljasse esimesest pilgust. Nägin ta fotot, tema silmi ja olin "müüdud". Ma olen pigem koerainimene. Ei igatsenud endale kassi, aga tahtsin SILJAT.

Seda rõõmu ei saa millegagi võrrelda, mida ta meie igasse päeva jagab. See meie pere pisike ime"


Aeg lendab ja minu elu on paraku läinud seda rada, et igasse päeva mahub ka üsna palju loomi. Enamasti on nad koledad ja katkised ja õnnetud ja väga paljudel lugudel ilusat lõppu ei tule.

"Kas loomade kaitsmisega kaasneva ängi, absurdsete süüdistuste, tagaselja kirumiste ja pidevate surmade pärast tasub üldse ristil rippuda?"

Tasub! Ikka tasub ja parimaks motivaatoriks on just sellised ilusad muinaslood, mille peategelased loomad, linnud ja teised elukad kirujate ja hr.Surma kiuste hoopis uues kvaliteedis oma elukest jätkavad.

Sillamäe Silja on selle ehedaks tõestuseks - paar aastat tagasi oli ta Sillamäel auto alla jäänuna kraavis üliraskes seisus suremas ja tema paranemises kahtlejaid oli rohkem kui taevas tähti! Läks aga teisiti ja paras teile vingupunnid, niisama targutajad ja surmakuulutajad!

Siljaga oli seotud terve hunnik inimesi - Victoria Tisler ja eriti just Kaiu Hints oli see vägev naine, kes tema taastusraviga kõige rohkem vatti nägi. Sulaselget imet ja ilmselt ka salajast nõiakunsti tegid Loomade Kiirabi Kliiniku arstid ning lõpuks ta maanduski Pille juures Pärnamäe kandis täitsa omas kodus ja täitsa päris oma inimeste juures. Ilmselt polnud ta tänavakassina selliseid "asju" nagu hoolitsev pere ja soe kodu isegi unes osanud ette kujutada.

Kõigile minu poolt suured tänud ja mõistagi annetajate ees väga sügav kummardus, sest ilma teie rahata poleks enam Siljat, seda lugu ja ega ka neid neljakümmet vahvat fotot, mis seda päriselt toimunud imelugu tunnistaksid.

Hip-hip-hurraaa ja katame lauad!