1. oktoober 2017

"Selle sügise märksõna - omapäi hulkuvad koerad!"

"Tere hommikust kohtunikuprovva ja ole nüüd nii kena ning lükka kõik istungid määramata tulevikku. Me jääme hiljaks, sest hakkame ühte koera kiirteelt püüdma!"

Ärge nüüd sõna-sõnalt seda küll võtke, sest tegemist on ilukirjandusliku liialdusega, aga fakt on see, et mõned päevad tagasi loomakaitse liidu ja kohtu juristid Pille ja Piret Tees räigelt hiljaks jäid. Põhjuseks seesamune imearmas karvane neljakäpaline.

"Appi, ta tuleb otse masinate ette! Issake! See tagumine auto ei näe ju teda ning sõidab raudselt otsa!", oli tööle ruttavate naiste esimene mõte.

Õnneks jõudis koer teedevahelisele haljasalale terve nahaga. Vedas, sest 110 kilomeetrit tunnis ja kiireminigi kihutavaid masinaid ju naljalt pidama saa, kui ootamatult teele jookstakse. Mõistagi pidasid Pille, Piret ja nende ema auto kinni ja läksin hulkurit päästma.

Kas olete tähele pannud, et teatavat sorti inimesed komistavad alalõpmata mingitele kindlatele asjadele? Meil loomakaitse liidus on taolised "sitamagnetid" lisaks minule ka Kaija, Kristel, Karme, Kristi, Pille ja Piret. Täielik needus, sest pidevalt me komistame mingite hädaliste elukate otsa, kes siis kogu päevaplaani tuksi keeravad.

Õnneks said plikad koera kätte ja ning oli selge, et tal on kohe-kohe tited tulemas. Rihmal oli ka omaniku number ja nad helistasidki:

"Ega teil koer kadunud pole?"

"Mida? Kas ta pääses jälle lahti?"

"Me püüdsime ta Tartu maanteelt kinni. Väheke oli puudu sellest, et te oleksite tast ilma jäänud!"

"Ja-jah, ta jookseb tõesti teinekord ära. Aed teda ei pea ja seetõttu hoiame ketis. Paraku saab ta ka sealt teinekord lahti. Kus ta on praegu?"

"Ta on meie käes praegu ja ärge muretsege."

"Ja-jah, vahet pole. Ta on teinekord üsna kaua kadunud."

Pille ja Piret tarivad kõik loomad oma koju nagu neid vähe oleks. Muide, viimane kui üks nende pere seitsmest koerast on kas leitud või siis on nad mürgisüstist päästetud. Nüüd lisandus sellele karjale ka Pätu-nimeline iludus. Naised ei jäänud kõnega rahule ja pärisid nõu, mida teha:

"Heiks, meile üldse ei meeldinud selle omaniku suhtumine! Teda justkui ei huvitanudki, et koer kiirteel kondas. Äkki käid ta juurest läbi ja vaatad üle. Siis sisetunde järgi otsustame."

"Täna pole aega, aga kuidas te kokku leppisite?

"Et helistame õhtul uuesti ja mees oli nõus. No ma ei tea! kui keegi helistaks, et leidis minu koera, siis lendaksin kohe kohale!"

"Ilmselt ma ise ka, aga maal on teine suhtumine. See ei pruugi veel tähendada,et omanik jobu on!"

Ja polnud see omanik jobu ühti! Eile saime kokku ja täitsa tore mees oli. Madis nimeks. Tuli ja vaatas oma Pätu üle ning minu sisetunne jäi küll rahule.

"Seda ikka teadsite, et ta tiine on?"

"Muidugi teadsin."

"Aga mida kutsikatega peale hakkate?"


"Uued kodud otsin. Tal olid kevadel ka kaheksa poega ja läbi Facebooki leidsin paari päevaga uued kodud. Sotsiaalmeedia on ikka võimas, aga nad olid ka väga ilusad koerad."

"Ära jama mees! See pidev tiinus ja poegimine kurnab emaslooma väga ära! Miks sa ära pole steriliseerinud? Sul endal lihtsam ja koer saab ka vaevast lahti!"

"See on puhas laiskus ma ütlen", sekkus jutuajamisse ka Madise ema, kes oli samuti Pätu käekäigu pärast mures. "Oi me nägime nende kutsikatega vaeva ja nüüd tuleb jälle jantima hakata. ma ütlesin poisile, et lõika ära, aga tal pole kunagi aega!"

"Eks nüüd tuleb see opp vast ikka ära teha küll!", nõustus poeg oma mampseliga.

"Kuidas nüüd edasi teeme siis?"

"Ma leppisin Pille ja Piretiga kokku, et Pätu jääb siia kuniks ära poegib ja kutsikad laiali jagatud on. Siis tuleb jälle koju tagasi."

"Mida?! On nad lolliks läinud või? Liidul on praegu käes kolm pesakonda ja seda neljandat küll vaja pole! Kurat küll!"

"Aga nad ise tahtsid!"

"Nad võtaksid kõik maailma loomad oma tuppa ja läheksid lastega lauta elama! Oleks veel, et peremees on hoolimatu mölakas, siis on teine jutt, aga praegu olen ma arvamusel, et sellel koeral on kõikse parem oma kodus olla ja ma räägin nendega homme."

"Minu poolest võib ta siin küll ära poegida. Nii on isegi kindlam, et kõik hästi läheb ja kutsikad ellu jäävad."

"Seda ei tea kunagi ja viletsamad ikka surevad vahest, aga nii on see juba säätud."

"Igatahes suur aitäh, et Pätu sõiduteelt ära korjasite!"

"Mind pole vaja tänada! Tänage plikasid, nemad päästsid ta ära!"

"Aga te siis joodikutele koeri tagasi ei anna?"

"Anname ikka ja asi on ikka suhtumises loomasse. Olen näinud nn parme, kes on paremad loomaomanikud, kui kogu karsklusseltsi punt kokku! Siis kui Pääsküla prügimägi oli veel avatud, kohtasin üht kodutut jotat oma koeraga. Ta lõikas isegi vorstiviilud pooleks ja koerale andis suurema tüki. Vat see oli pühalikult vandumata lubadus "kuniks surm meid lahutab" ja nii nad hulksuid nii heas kui halvas. Kas ma võtaksin taoliselt inimeselt koera ära? Loomulikult mitte kunagi!"

Muide, hiljuti ütles üks algaja vananev loomakaitsja, et Pille ja Piret on pelgalt paberimäärijad, kes otseselt loomi ei aita ega pole kunagi aidanud.

"Halloo, sa vigisev menopaus ja eneseupitaja! Pille ja Piret on otseselt rohkem loomi aidanud, kui sina oma elu jooksul näinud! Seda võin ma kinnitada küll ja hoolivamaid inimesi annab otsida!"

Tundes P-d ja P-d juba vat, et Esimesest ilmasõjast saati, tean päris kindlalt, et mõne aja pärast saan taas hõigata: "Kutsikalee-kutsikalee!" Ju siis peab nii minema ja küllap sedapuhku saan taas üle jupi aja ämmaemandat mängida.. 

Tulevasest noorest emmest ka natuke ja tegemist on tõesti ülinunnu ja ülisõbraliku nelja aastase malamuudi seguse "le graantz'iga", kes kohe oskab hinge pugeda. 

Lapsed on temast vaimustuses ja igal hommikul esimese asjana joostakse Pätut silitama ja kallistama. Pätul pole selle vastu mõistagi midagi ja tema võiks sügamist nautida kasvõi pikad päevad. Öösel lastakse ta tuppa nagu koduski, aga tundub, et Pille ja Pireti juures talle täiega meeldib. Veidral kombel on ka ülejäänud koerakari ta laksust omaks võtnud. See on tõesti imelik ja hämmastav!

Sel nädalal sain ma üksteist teadet hulkuvate koerte kohta. Mõned on jõlkunud omapäi ringi juba aastataid ning selge, et probleem pole mitte koertes vaid see asub rihma teises otsas. Mõned penid olid aga ilmselt korraks uitama läinud nagu Pätugi ning seda ikka juhtub. Ei maksa kohe peremeeste kallal hurjutama hakata, sest üritagu me nii palju kui tahame, aga teinekord kavaldavad meie lemmikud meid üle ja sinna pole midagi teha. Nii lihtsalt on ja pole me kõikse targem liik siin maa pääl ühti!

Ja ka kaheteistkümnemas kiri jõudis hetk tagasi minuni. Tundub, et sedapuhku on küll tegemist üsna hoolimatu pererahvaga, keda oma hoolealuste käekäik ja külarahva pahameel suurt ei huvita:

"Tere Heiki! Oskate öelda, mis organile tuleks kaevata hulkuvate koerte peale ja samuti samal isikul jooksevad kanad suure tee peal koguaeg. Terve küla on hädas nende koerte pärast -  käivad võõrastes hoovides, hüppavad inimeste peale. Lubavad aasta otsa juba kinni panna, aga seda pole nad tänini teinud ...."