28. oktoober 2017

"Jahimees Elari Ilusk laskis väidetavalt lambaid murdnud koerad maha! Kas ta võis nii teha?"

Mõned päevad tagasi, 24.oktoobril kõlasid Viljandimaa, Päigiste külakeses lasud. Halliste jahiseltsi juhatuse liikme ELARI ILUSK'I püssitoru ette jäi lumivalge samojeedi koer. Mehe käsi ei värisenud ja lask niitis koeralt ühe käppadest. Rohkemat polnud vajagi - verd hakkas purskama ja kutsa jooksis eluvedelikust lihtsalt tühjaks. Ka krants sai kuuli kerre ning murtud selgrooga polnud pikka pidu temalgi.

Mis nüüd järgnes? Te vist üllatute, aga jahiseltsi bossi arust oli pärast veretööd kõige tähtsam nn "murtud lambaid" ehk asitõendeid kibekiirelt matma hakata. Poolteist tundi hiljem helistas Elari Iluski kallis kaasa juba krantsi omanikele ning teatas, et koerad lasti maha, sest ajasid taga nende lambaid. Miks mees ise helistada ei julgenud vaid jättis selle oma elukaaslase õlule, teab vaid kõige vägevam.

"Me käisime kohal ja koerte koonud olid verest puhtad! Ka murtud lambaid polnud kuskil!", ütles samojeedi peremees. "See jahimees lihtsalt vassib. Alul rääkis, et maha murti kolm, seejärel neli ja lõpuks juba lausa seitse lammast."

Nii rääkisid vähemalt koeraomanikud ja sõna-sõnalt seda ärge võtke. Helistasin ka lammaste peremehele, kellelt sain teada hoopis midagi muud. Esiteks ei saanud need koerad teps mitte esimest korda välja ja omapäi jõlkunud olid nad ennegi. Ka olid nad kodust üsna kaugel ehk umbes seitsme kilomeetri kaugusel.

"Need lambad olid mu elukaaslase seitsmekümne aastase memme juures, kes murdmist pealt nägigi. Koerad urisesid ja memm helistas Elarile, kes läkski püssiga kohale", rääkis Ingrit. "Memm on nii suur loomasõber, et nutab iga surnud pardi juures. Lammaste retsimine oli talle väga suur šokk!"

"Palju siis ikkagi lõpuks lambaid otsa sai?", jätkasin Ingridi pinnimist.

"Üks oli kohe kraavis surnud, kaks pidime lõpetama, sest kõrihaaavad oli nii hullud. Need läksid lihaks. Kolm said veel raskemalt ja üks kergemalt viga, aga veterinaar määras neile ravi."

"Aaa, sellest ka see arvuline segadus siis, aga on ikka kindel, et need koerad murdsid? Äkki olid hundid või hoopis Elari enda jahikoerad?"

"Ei olnud meie koerad ega hundid. Kohal käis ka Keskkonnameti Viljandimaa büroost Marko Kübarsepp, kes on tunnustatud hundiuurija ja ta tuvastas üheselt, et see on koerte töö! Need koerad oli ka ju meie lambaaedikus lõppude lõpuks! Elari tegi ka hoiatuslasu õhku alul, aga see ei aidanud. Me oleme ise ka suured loomasõbrad ja meil on väga kahju, et nii läks."

"Samojeedid ju ei ründa ja inimest kohe kindlasti mitte! Ei mina usu, et ta lammast kõrist hoidis ja urises!"

"See polnud see valge koer vaid krants! Tema jooksis lammast kõrist hoides eemale!"

Õigluse huvides olgu mainitud, et krantsi omanik Maido Saar on ka ise jahimees: 

"Minu jaoks on see asi lõppenud ja mingit jama pole rohkem vaja! Ma suhtlen teiega edaspidi vaid politsei vahendusel."

Vahemärkusena meenutan, et eelmisel nädalavahetusel ajasid kaks koera ka meie pere lambaid taga. Meie kutsasid maha nottima ei hakanud ja saime asja muud moodi korda. Lõpuks ilmus välja ka püssiga omanik:

"Lasin koerad metsa ja nad võtsid jälje üles ning panid plagama. Nii nad siia sattusidki! Otsisin neid jupp aega taga."haaras jahimees üheaegselt mõlema peni rihmadest ja viskas nad nagu puupakud maasturi kasti. "Kodus annan neile selle eest korralikult peksa!"

"Rohkem te minu maadel ja metsas jahti ei pea ning koeri ära peksa! Nemad pole milleski süüdi!", vastas maaomanik häirituna taolist koerte kohtlemist nähes.

Kuidas Viljandimaa koeratapulugu lõpeb? Ei kuidagi, sest Ingriti sõnul sõlmiti osapoolte vahel piirkonna konstaabli juures kokkuleppe, mille kohaselt kellelgi mingeid pretensioone pole. Pohhui tapetud koertest ja savi surnud lammastest! Mine sa tea ja ehk teevad nad täna isegi ühissauna ning tõstavad pitsi surnud elukate mälestuseks. Elu läheb edasi! Täpsustan, inimeste elu läheb edasi .....

Mets on jahimeeste kuningriik ja seal elavad loomad-linnud nende alamad, kellega võib teha mida iganes. Ma ei hakka üldistama, sest tunnen isiklikult üsna paljusid jahimehi ja lihasööjast loomakaitsjana pole mul neile midagi ette heita. Täiesti okei tüübid, kes peavad kinni inimese kirjutatud seadustest ja arvestavad looduses kehtivate arusaamade ning ka sellega, et kütitavad on elushinged, kes julma saatuse tõttu lihtsalt meie toidulauale kuuluvad.

On aga ka teine seltskond püssidega tolguseid, kes tunnetavad oma võimu ning just metsas käivadki nad välja elamas oma alaväärsuskompleksi ning seda, et inimestena on nad üsna tühised lugupidamist mitteväärivad jobud. Ma ei tea kas neid ahistati lapsepõlves seksuaalselt või olid nad koolivägivalla ohvrid, aga tõttöelda ega see mind väga ei huvitagi. 

Kummasse seltskonda kuulub Halliste jahiseltsi juhatuse liige Elari Ilusk? Kohalikud kirjeldavad teda igati toreda mehena ja usun, et seda ta ongi. Ometigi võttis mees õigusemõistmise enese kätte, aga ärgem unustagem, et need tapatalgud said teoks siiski tänu koeraomanikele, kelle penid murdmas käisid. 


"Kas keegi siis süüdi ei jäägi ja karistada ei saagi?", pärite nüüd kindlasti. 

Olge rahulikud ja mina olen süüdi, sest alati on süüdi ju sõnumitooja või -edastaja. Aga nüüd on juba minul ükskõik, sest olen nagu tšuktši, kes laulab sellest mida näeb või kuuleb. 

Ja just sellist lugu ma kaunilt Mulgimaalt kuulsin ning pidasin vajalikuks seda ka teiega jagada. Lisaks olen ma nende murtud lammaste ja maha lastud koerte poolel. Kindlasti seisan ma ka nende metsloomade eest, keda koerad metsades lõhki kisuvad ja sestap ei saa te mind kuidagi veel nii pea vaikima sundida! 

Antud loo loomaomanikel on sõjakirves maha maetud ja suur rahu saabus maa peale. Kui neid inimesi oma hoolealuste saatus ei huvita, siis Eestimaa Loomakaitse Liitu huvitab see küll ja kuigi meie arust on kõik osapooled süüdi, siis püssimehe koeratapp läks ikka väga omadega metsa ehk, et tegemist oli puhtalt kättemaksuga. Mingi kord võiks ju olla ning seadused on ikka täitmiseks. Sestap tegime politseile ka järgmise avalduse:

"AVALDUS KRIMINAALMENETLUSE ALGATAMISEKS SEOSES KOERTE TAPMISEGA"

Eestimaa Loomakaitse Liidu (ELL) poole pöördusid Taevo Viitas (tel nr 566XXXX) ja Ivvi Viitas (tel nr 566XXX), kes teatasid, et nende jahimehest naabrimees Elari Ilusk laskis 24.10.2017 maha neile kuulunud koera (samojeed) ja teistele naabritele Maido Saarele (tel nr 520XXX) ja Elo Saarele (tel nr 51 9XXX) kuulunud koera (segavereline). Taevo Viitase sõnul on Elari Ilusk koerte mahalaskmise põhjuseks teatanud selle, et koerad ajasid tema maadel lambaid taga ja murdsid neid maha. Elari Ilusk väitis esmalt, et maha on murtud kolm lammast, seejärel, et neli lammast ning hiljem juba, et seitse lammast. 



Juhtumi asjaolud:

24.10.2017 kella 14:40 ajal kuulis Elo Saar naabri Elari Ilusk poolt kahte püssipauku. Umbes poolteist tundi hiljem helistas Elari Iluski abikaasa Elo Saarele (segaverelise omanik) ning teatas, et Taevo Viitase ja Ivvi Viitase ning Maido Saare ja Elo Saare koerad on maha lastud. Kui Taevo Viitas sündmuskohale jõudis oli näha erinevates kohtades kahe koera laibad. 


Küll aga ei olnud kuskil näha tapetud või vigastatud lambaid või nende verd. Elari Ilusk oli väidetavalt kõik asitõendid kõrvaldanud. Samojeedi koera laip vedeles eemal pilliroos ning tal oli jalg otsast lastud, mille tulemusel oli ta verest tühjaks jooksnud. Segaverelisele koerale oli kuul selgroogu lastud. Mõlemad koerad surid tekitatud vigastustesse kohapeal. Koerad olid maha lastud jahipüssiga. Taevo Viitas tegi koerte laipadest ka pildid ning tuvastas kohapeal, et koertel ei olnud hammaste ja suu juures mistahes verejälgi. Verejäljed olid vaid tulistamise tagajärjel tekitatud haavade juures. Teatavasti ei lasknud Elari Ilusk eelnimetatud koeri maha otsese ründe ajal (nägi koeri jooksmas) ning pärast samojeedi tulistamist järgnes ta veel eraldi segaverelisele koerale, et ka teda maha lasta.

ELL hinnangul ei ole käesoleval juhul Elari Ilusk mingil moel tõendanud, et tema lambaid murdsid Taevo Viitase ja Ivvi Viitase ning Maido Saare ja Elo saare koerad. Elari Iluskil endal on palju jahikoeri, mistõttu ei ole välistatud, et lambaid võisid rünnata ka tema enda koerad. Lisaks tekitab kahtlust asjaolu, et Elari Ilusk kõrvaldas kiirelt sündmuskohal olnud väidetavale ründele viitavad jäljed. 



Vaatamata sellele, kas Taevo Viitase ja Ivvi Viitase ning Maido Saare ja Elo Saare koerad ründasid Elari Iluski lambaid või mitte, ei olnud Elari Iluskil mistahes õiguslikku alust naabrite koeri maha lasta. Nimelt võimaldavad loomakaitseseaduse (LoKS) § 10 lg 1 p 6 ja lg 3 hukata looma enesekaitseks ning vaid juhul, kui looma rünnak ohustab inimese elu või tervist ja rünnakut ei ole võimalik teisiti vältida või tõrjuda. ELL hinnangul ei olnud kirjeldatud asjaoludel mistahes ohtu inimese tervisele ja elule ning lisaks oli Elari Iluskil võimalik väidetavat rünnet vältida teisiti (nt hoiatuslask, kõne koerte omanikele jne).

Loomakaitseseaduse (LoKS) § 4 lg 1 kohaselt on looma suhtes lubamatu tegu looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast. 


Karistusseadustiku § 264 võimaldab loomapidajat looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest vastutusele võtta ka kriminaalkorras, sealhulgas kui lubamatu tegu on toime pandud julmal viisil ja/või avalikus kohas. ELL hinnangul on Taevo Viitase ja Ivvi Viitase ning Maido Saare ja Elo Saare koerte tapmine eelkirjeldatud viisil (üks koer jooksis tulistamise järgselt verest tühjaks ning teine koer suri saadud selgroovigastusse) ilmselgelt looma julm kohtlemine KarS § 264 mõttes. Lisaks oli teo mõju avalikule kohale. Nimelt tulistas Elari Ilusk oma jahirelvast järve suunas, millel on igapäevaselt kalamehed. 

ELL juhib tähelepanu ka KarS § 28 lg-le 2, mille kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Tulirelva kasutamine ja koerte hukkamine on eeltoodu põhjal igal juhul hädakaitse piiride ületamine, kuna antud hetkel ei olnud ohus inimese tervis või elu. Isegi kui uskuda, et Elari Ilusk kaitses oma vara, siis antud juhul läks vara kaitsmine üle ründeks, mis lubatav ei ole. Mõlemad koerad kartsid püssipauku, mistõttu oleks piisanud ka hoiatuslasust.

Eeltoodu alusel palub ELL politseil algatada KarS § 264 alusel kriminaalmenetluse Elari Iluski vastutusele võtmiseks. Kuna Elari Ilusk on kasutanud antud juhul tulirelva (jahitulirelv) vastutustundetult eesmärgiga tahtlikult tappa koerad olukorras, kus see ei olnud lubatav, ning kasutanud jahitulirelva selleks mittelubatud eesmärgil (on ette nähtud jahipidamiseks, jahiseaduse § 26 lg 1), palun tunnistada Elari Iluski relvaloa kehtetuks (relvaseaduse § 26 lg 1 p 5 - isikupoolse relva käitlemise või kasutamisega on põhjustatud isiku surm või tekitatud isikule tervisekahjustus või varaline kahju) ning hiljem kriminaalkorras karistatuse tõttu (relvaseaduse § 31 lg 1 p 6 ja § 43 lg 3 p 2)."