Kribasin siin paar päeva tagasi ühest kiisust, kes masina rataste all oma õnnetu otsa leidis. Küllap need teedel vedelevad õnnetud hinged või õigemini see, mis neist järele on jäänud, on silma hakanud vast igale autojuhile. No ikka juhtub ja ega absoluutne enamus meist neid ju meelega alla aja. Teadsin kunagi aga ka paari tüüpi, kes kohe ei saanud rebasest, kährikust, kassist või mõnest muust väiksemat sorti elukast mööda sõita, ilma neid alla ajamata. „Neid on niigi palju ja ma teen loodusele teene kui neid hävitan“, ütlesin kunagi Jüri nimeline tolgus, kui oli teepervel kõndinud kassist üle sõitnud. Lugu juhtus nõuka-ajal ja see lõpetas ka meie tutvuse.Aga mida ikkagi teha kui taoline õnnetus on juhtunud? Loomakaitsjad, mina nende seas ja teised keskkonnaasjapulgad ütlevad, et looma ei tohi piinlema jätta! Reeglina soovitatakse helistada keskkonnainspektsiooni telefonile 1313. Ja helistaski aastaid tagasi sellele numbrile üks proua, kes rebasest üle ajas. „Mida ma nüüd teen, rebane puhta lõhki?“, päris ta ähmi täis häälega. „Minge võtke metsa alt üks roigas ja virutage tugevalt vastu pead!“, kõlas vastuseks. See ajas mõistagi naisterahva veel rohkem endast välja ja järgmisel päeval laekus mu lauale ka vastav kaebus keskkonnainspektsiooni jõhkardi kohta. Tegelikult ei öelnud mees aga midagi valesti ja see oleks tõesti sellele rebasele kõige parem lahendus olnud. Omaette küsimus on muidugi see, kuidas taoline asi päriselus toimima peaks? Paljud meist pole suutelised kedagi tapma ja lisaks on ka üsna naljakas ette kujutada miniseelikus, kõrgetel kontsadele neidist õhtuhämaruses metsa all malakat otsimas. Looma kolkimisest rääkimata. Eks ole?
Korra aga ajas siinsamas Tallinna lähistel üks mu tuttav kitse alla. Kõik neli kossi olid nii purud, et luuotsad lausa paistsid. Helistas ka 1313. „Nalja teete või? Reedesel suveõhtul ajate kitse alla ja kust ma need jahimehed nüüd võtma peaks?“, kriiskas ärritunud ametnik torusse. Tean, et vähemalt Lõuna-Eesti jäägrid lähevad küll kiiresti kohale, sest ega toitu saa raisku lasta. Siin põhjas on aga vast veidi aeglasema taibuga rahvas ja on juhtunud teinekord, et jahimehed jõuavad kohale alles paari päeva pärast. Ja helistaski siis tuttav mulle. Läksin kohale, tollal oli mul veel püstol ja lõpetasin vaesekese piinad. „Loomakaitse seegi“, lohutasin end, aga see kits jäigi viimaseks, kelle haljamatele aasadele aitasin. No ei sobi mulle, ma peaks neile suust-suhu hingamist tegema, mitte ......
Veel üks lugu tuli meelde alla aetud kitsega. Või oli see nüüd põdramullikas? Säh sulle vanainimese mälu, aga neid igasugu juhtumeid on ju ka sadu! Ühesõnaga masin lömmis, loom siruli ja pollarid kohal. Ja sihib siis nooruke politseinik maas vaevlevat elukat – proovib ülevalt ja ei tule välja miskit. Siis laskub põlvele ja sihib uuesti ning jälle ei miskit. Pealtnägija ütles, et tüüp punnitas eri asenditest oma viis minutit, aga lask jäigi tegemata. Täielik koomiline kinufim olevat olnud. Ega see lihtne tegelikult ole. Pollaritel kaasneb ka ju iga lastud kuuliga paras paberimajandus. Tollal sai isegi ettepanek tehtud, et kindlustatud autode puhul tulevad ju mendid ikka kohale ja las siis lõpetavad ühtlasi ka looma piinad ilma suurema aruandluseta, aga sinna see jäi …….
Ühesõnaga, mida siis teha? Ärge jätke looma piinlema ja helistage kindlasti 1313! Kui näete, et loom on ikka väga katki, siis võtke malakas ja virutage vastu kolpa. Kõvemad mehed võivad ka kõri läbi nüsida, kui autos terav nuga juhtub olema. Korjus koristage tee pealt ära! See kõik on teooria, mis paljudele üle jõu käib, aga panen teile hingele: „Palun ärge sõitke tuimalt edasi ja tehke vähemalt see kuradi kõne ära - 1313!“Lõpetuseks ka midagi naljakat seoses ühe alla aetud rebasega. Tollal pidi veel varjupaikade tarbeks toitu koguma ja viisingi mina Võru varjupaika siis sommide poolt annetatud krõbuskeid. Koha peal olles aga sattusime mingeid kasse püüdma. „Vat see suur on väga tige ja seda me julge püüda“, ütles varjuka boss Merike Torm. Ürgisane Valner - kartmatuse etalon, mehelikkuse tipp, naissoo õnnistus jne, läks siis jõhkrat kõutsi paljakäsi püüdma. Naistele vaja ju eeskuju näidata! Saingi tõpra kätte, aga nii kaua kui Merike autost puuri tõi, läks meil kahevõitluseks. Sa helde aeg! See polnud kass, vaid leopard ja tappa ma sain! Kus selle häbi ots? Hammustas pöidlasse ja ikka luuni välja! Terav valu oli käe sees ja pöial paistetas mõnusalt üles. Mingi tume triip hakkas ka käele tekkima. Veremürgitus, arvasin ma ja sestap läksime igaks juhuks kohe ka haigemajja süsti järele. Seal läks omajagu aega ning tagasiteele asusin päris pimedas. Ja sõidan mööda Tartu maanteed kui korraga näen, et rebane on alla aetud. Võtan hoo maha ja loom tundub täitsa terve olevat. Sõidan siiski edasi ja ei viitsi ära koristada, sest mõnus väsimus oli juba peal. „Aga äkki oli lihtsalt uimane? Verd ju ka polnud!“, kummitab peas ja keerangi kuskil kilomeetri möödudes otsa siiski ringi. Pean kinni ja lähen rebase juurde. Loomulikult paljakäsi ikka! Lebab teine rahulikult. „Kutu, mis kutu, aga koristan ta vähemalt maanteelt ära“, mõtlen teda jalaga togides. Rebasel igasugused elumärgid puuduvad. Hakkan siis turjast haarama ja sa vana Siberi lits! Ellu ärkas ja hambad kohe sisse. Mis te arvate kuhu? Otse loomulikult paistes pöidlasse ja lahti ei lase! Raputan, mida ma raputan, aga tüüp on pöidlas kinni! Löö või ise raisk maha! Lõpuks rebasepoiss halastas ja tegi minekut. Pöial paistetas suureks nagu väiksem till erektsiooni seisundis. Oi raisk kui valus oli! Ma olin täitsa unustanud, et nii mõnedki loomad ja rebased sealhulgas, on ju kavalad ning teesklevad surnut. Isegi lapsed teavad seda, aga „suur loomakaitsja!“ on loll, mis loll! Fakt! Järgmised mitu nädalat sain marutõvevastaseid süste, aga sain ka hea õppetunni, mis elu lõpuni meelde jääb – ilma paksemate kinnasteta pole mõtet võõraid või metsikuid loomi torkida!
