13. veebruar 2016

"Hiirtest ka natuke ....."

12742709_1570167593304068_9157726924919039940_nKui eile Mia „hiirejahist“ kirjutasin, meenus mulle veel paar närilistega seotud lookest, milles olin osaline. Üks looke on kurvem, aga teine päris naljakas. Hakkame pihta kurvemast. Olgu kohe öeldud, et ega ma mingi eriline närilistesõber ole. Nad meeldivad mulle nagu kõik elusolendid ja neid on tore jälgida, aga oma kodus ma neid
„sisserändajaid“ suurt näha ei soovi. Talvel nad paraku poevad ikka majja ja siis läheb üheks hullemaks mürgitamiseks lahti. Läks ka Pääsküla kodus, sest olukord oli ikka täiesti karm. Hoidsin nimelt tollal varjupaikade tarbeks kogutud toitu keldris ja ühel heal päeval märkasin, et kaks kotti on täitsa tühjad. See teeb ju 30 kilo ehk kotitäie kuus pistsid nad nahka. Aga nad olid hästi kasvatatud, sest ei järanud kõikides kottides korraga vaid sõid ikka ühe tühjaks ja alles seejärel võtsid järgmise ette. Kui ma selle avastasin oli imestus mõistagi suur ja tähele panin seda vaid seetõttu, et keldripõrandale oli tekkinud megaliivahunnik. Neli ämbritäit sai välja viidud ja see oli ikka täiesti hämmastav kui palju üks väikeste loomakeste sisse-välja voorimine võib prahti sisse tuua. Hea et tõi, sest muidu ma poleks märganudki ja kevadeks oleksid kõik kotid tühjad olnud. Seejärel läkski mürgitamiseks ning tundus, et rahu saabus maa peale. Kui reeglina nad koolevad vaikselt kuskil omaette ää, siis mul nii ei vedanud. Leidsin nad juhuslikult umbes paari nädala pärast esikust ära viimiseks mõeldud riietehunniku vahelt. Vaatepilt oli nukker – nad lebasid külgkülje kõrval justkui teineteiselt sooja otsides. Kokku lugesin neid kuus. Paaril tegelasel oli aga enne „külakuhja“ jõudmist jõud raugenud ja nad lebasid kapi taga. Ma pole elu sees sellist pilti näinud! Lisaks polnud ma ka selliseid rotte näinud – nad olid kõvasti suuremad (mõistagi hea toidu peal ju!) ja sellised pehmed ning meenutasid pigem tšintšiljasid. Täna ma ei mäleta, et neil ka selline vastik karvadeta saba taga oleks olnud, aga küllap siiski oli. Pakkisin kogu rotipere sedapuhku kingakarpi ja matsin nad aeda maha. Tundsin end üsna vastikult. Tädi Kimmelil on õigus - Valner on sadist ja vägivaldne jõhkard!
12744361_1570167659970728_360824304394762761_nEt oma mainet veidikenegi päästa, siis järgmise looga lähen veel rohkem ajas tagasi – poiss käis siis esimeses klassis ehk aastanumber oli 1994. Elasime Toompea veerel Kevade tänaval ja seal majas käis aastaringne hiirte invasioon. Talvel oli asi mõistagi hullemast hullem, aga seal mürki ei julgenud kasutada, sest väiksed lapsed ja lemmikloomad ju puhta ühe korruse peal ning hakka siis veel nendega riskima. Ka meie pere kassidest pole kunagi tolku olnud, sest nad kõik on vist lihtsalt hiiri armastanud. No ei püüa kuradi lasikvorstid hiiri ja kogu lugu! Sestap läksidki käiku lõksud ja kohe mitu tükki! Sa püha müristus! Need plaksusid vahetpidamata nagu Rock-Hotelli trummid ning hiirtearmeel ei paistnud olevat otsa ega äärt. Ühel heal päeval kuulsin jälle plaksu. Selge pilt, üks juustuvaras leidis jälle oma otsa! Teen kraanikausialuse kapiukse lahti ja seal ta vaeseke siis passiski, tagumine jalg lõksu vahel kinni, mulle otsa. „Kui tal juba nii roppumoodi vedas, siis ei hakka mina ka maha nottima“, mõtlesin karvakera lõksu vahelt vabastades. Ja vedas tal tõesti, sest ka jalg tundus täitsa terve olema. Täielik müstika, sest vedru tagant pääsedes annab see raud ju ikka rämeda litaka! Viisin hiire õue ja enne vabastamist tõstsin ta enda nina juurde ning laususin otsa vaadates: „Seekord saad vabaks, aga kui uuesti tuled, siis löön maha!“ Tüüp vaatas mulle vurrukesi väristades otsa ja tundus, et sai jutust justkui aru küll. Seejärel lasin ta vabaks. Asi toimus enne mu sünnipäeva jaanuarikuus ja hanged olid kõrged ning seal ta siis veidikene longates minust eemale vudiski. Ühtäkki tahtis ta üle lumehange minna. See oli aga liiga kõrge ja ta libises muudkui tee peale tagasi. Võtsin ta uuesti sülle ja masseerisin jalga. Seejärel tegin lumekoorikusse augu, et ta ikka minema saaks ja sinna ta siis kaduski. Tuleb kohe öelda, et see hiir polnud küll hästi kasvatatud, sest tagasi ta ei vaadanud, tänamisest rääkimata. Üleval akna peal passival naiskal ja lastel oli mõistagi nalja nabani: „Issi on lolliks läinud. Õues on 20 kraadi külma ja ta masseerib palja peega, vaid hommikumantel üll, hiire jalgu!“ Ah-ha-haa ja sellega tögati mind aasta jooksul veel üsna mitmel korral. Homme on sõbrapäev, mida iganes see tähendab peab, aga pange siis ikka ka tihastele pekki ja hiirtele juustu!