12. aprill 2015

"Elupäästja Mia"

12006647_1496328500687978_2832884247857502989_oTäna tahaksin rääkida midagi positiivset ja siit tuleb lookene sõbrakesest Miast, kellele olen ehk isegi praegusel perioodil oma elunatukese võlgu. Mia nimelt on ühe mu väga kalli ja armsa ning julgen väita, et mehe ja naise vaheline sõprus on täiesti võimalik, sõbranna Eneli koer ning siit pole mingit seksivärki vaja isegi tikutulega taga otsida. Kunagi me sebisime, aga asja sest ei saanud. Ometigi ei läinud me laiali riiuga ja rusikaid põues ei hoia. Kõik on vägagi risti vastupidi. Eelmisel kuul suri siis mu endise kallima võõrsil elav ema ja naine puutus ehk esimest korda elus kokku ka reaalse leinaga. Kuna olime vanad tuttavad, siis ta tõi loomade stressi vältimiseks oma kaks kassi ja koerakese minu juurde, seniks kuni läheb lõunamaale matuseasju ajama. Minu oma kassile see mõistagi ei meeldinud, aga Evka on üsna mõistlik. Miaga polnud, ega pole ka täna mingeid probleeme, aga sookaaslased Tikker ja Ra, ajasid tal harja punaseks! Täielik hullumaja, aga saime hakkame ning kuidagimoodi leppisid nad ajapikku ära!

11148758_1496328267354668_2492554757551621737_nTagasi naastes ja mu olukorda nähes, otsustas aga sõbrants, et kassid viib koju, aga Mia jääb minuga kuniks see „naisepeksusaaga“ läbi saab. Saate isegi aru, et momendil on mu enda ego madalam kui mistravaip, rahaseis sama ja vaba aega jääb üle oi-oi kui palju. Kuna olen “jalutamisemaailmameister“, siis ükski naine sellele tambile vastu ei peaks. Mia aga küll! Tuleb tõde tunnistada, et oma kuukese tagasi läksime lausa hommikul kell 12.00 välja ja naasime alles 20.30! Täielik loomapiinamine, aga loodetavasti avaldust keegi tee.
11990618_1496327970688031_8109100899081994264_nMe jalutamegi Pääsküla rabas ja siinkandis niipalju, et inimesed juba märkavad. Oli vast üleeile kui Jansseni poes öeldi mulle, et vaatasime just, et eile sind ei läinudki kuldse retriiveriga mööda ja ehk oled surnud. Hea nali! Täna tegime jälle ühe pikema treti – läbi raba Männikule, sealt Järvele, sealt omakorda juba Hiiule, Laagrisse ja Pääsküla koju tagasi. Ilm oli sula ja retriiver kui ehtne „tolmuimeja“  ehk „mudaretriiver“ tegi mu elamisest paraja porilauka. Tegelikult on see lahe ja mind üldsegi ei häiri homne kapitaalne põrandasurvepesu! Õhtul helistas ka sõbrants ja ütles, et poeg just küsis, et nagu tema aru saab, siis Miaga on sedapuhku asjad ühelpool ja nemad on tast ilma. Kuigi see on nende koer, kellele võib kasvõi kohe järele tulle, siis ta vastas siiski oma lapsele, et tal pole lihtsalt südant momendil mind täiesti üski jätta. Lisaks ka järgmisel kuul peavad nad nii-ehk-naa Hispaaniasse minema ja milleks siis looma jõlgutada.
Küllap pensieas kirjutan ka minu ja Mia seiklustest pikemalt. Mõned lood kriban aga juba siia blogissegi.  Koer, kes ei haugu, läheb lambist tuvisid jahtides nö pardijahile ja kuldne retriiver, kes on pärast rabakäiku süsimust! Vaevalt, et „Tänavakass Bob“ selle üle trumpab!