11. veebruar 2015

"Loomakaitse tunnid Kurtna lasteaia ja algkooli lastele"

pidzhaama_20150127_2051423115Sai jälle üle jupi aja koolis loenguid pidamas käidud ja sedapuhku kutsusid siis loomadest pajatama Kurtna kool ja lasteaed. Tegelikult oli selle kohtumise taga üks lapsevanem, kellele oli silma jäänud Loomakaitse Liidu kampaania, milles palusime veelinde mitte toita. Kui  põnnidel kästi partide ja luikede toitmiseks saia võtta, siis tuligi talle see meelde (öelge veel, et kampaaniatest kasu pole!) ning nii palutigi mind sel teemal rääkima tulla. Müts maha muidugi ka kooli juhtkonna ees, kes pidasid taolist üritust igati vajalikuks ning võimaldasid loengute pidamise lausa kuuele lasteaiarühmale ja kahele algklassile. Viimati sai koos Loone Otsaga käidud Pirita koolis terve igavik tagasi ehk möödunud suve hakul ja esimese raksuga tundus, et 4x30 minuti täisrääkimine on parajaks pähkliks.  Läks aga nii nagu alati ja lõpuks jäi aega puudugi, sest juttu oleks oleks jagunud veel küll ja küll. Siin kohal suured tänud ka Lada Mehikasele Nõmme Loodusmajast, kes koos oma kahe vahva koeraga tulid mu seljatagust kaitsma ning aitasid kastanid tulest välja tuua.

Me pole sellega palju kekanud, aga Liidu eestvedamisel on nii loomadest, nende vajadustest kui kaitsmisest käinud lektorid koos oma lemmikutega koolides rääkimas juba mitmeid aastaid. Tallinna linn, aga mõned teised Harjumaa omavalitsused pidasid paar aastat tagasi vajalikuks seda projekti ka rahastada ja ainuüksi pealinna üldhariduskoolide esimestest kuni kolmanda klassideni viisime nii eesti kui vene keeles 2011/2012 aastal läbi üle 450 lemmikloomatunni. Kuigi laste seas on sellised ettevõtmised ülipopid, siis momendil on meie elu sättijad ja otsustajad tengelpungade rauad kõvasti kinni surunud ning koolidesse jõuame vabatahtlikkuse korras üsna harva. Ja sellest on tõsiselt kahju! Ehk Tallinnas asi järgmisest õppeaastast siiski muutub, sest novembrikuus toimunud nõupidamisel Edgar Savisaare  ja teiste ametipulkadega sai ka seda teemat arutatud ning olgu kohe öeldud, et päris pikalt mind ei saadetud. Nii et pöidlad pihku ja loodame siis!
Ja nüüd Kurtnasse tagasi. Ilm oli kevadiselt soe ja sealkandis on lund ka omajagu rohkem kui pealinnas. Soojendav päike pani veed vulisema ja meeleolu oli nii lastel, õpetajatel kui meil endil tavapärasest parem. Kool asub metsaveerel ja linnud sädistasid nii kuis jaksasid ning kõik märgid näitasid, et Suur Kevade on lõpuks käes. Lapsed olid ootusärevad, sest ega iga päev ju koerad kooli külla tule ja loodetavasti ei pidanud nad ka pettuma. Mõistagi ei rääkinud me ainult veelindudest vaid juttu oli ka metsaelukatest, lemmik- ja eksootilistest loomadest. Tegelikult annavad taolised üritused väga palju ka lektoritele enestele juurde, sest särasilmsed lapsed on vahetud ja siirad ning nendest kohtumistest saad ka ise sellise energialaksu, et vähe pole! Lõunavaheajaks saime loomajuttudega ühele poole ja tänutäheks pisteti pihku purk ehtsat kooli enda nimelist mett. Nämma! Ja koos lastega sai ka lõunat söödud. Pagan, küll maitses hästi ja omal ajal meid küll nii hea toiduga ei kostitatud! Vägisi tahaks ka ise kooli tagasi ja mis sel elukesel siis viga oli? Vanemad katsid laua ja maksid maksud, ostsid riided selga ning tagusid kinni ka meelelahutuse. Kahju, et sellest siis aru ei saanud ja kõik tundus niiiiii ebaõiglaselt tüütu, vale ja jama!