Eriarsti juurde ei pääse ja kallis on kah. Lausa peab sekkuma ning vingumise asemel hoopis panustama. Ärge hakake kiitma. Kuidagi piinlik on, sest selline äärmiselt tagasihoidlik ma juba olen.

Teinekord saab suveõhtul lõkke ääres räägitud nali teoks. Arvasin, et võiks tellida taolise kirjaga särgi. Ise olen lobamokk, kelle peas keerleb paar raamatu kirjutamise mõtet ja miljon ideed üks jaburam kui teine. Õnneks või kahjuks jääb enamus neist teostamata. Valgamaalt pärit Martin on aga tegude mees ja tellis särgid ära nii mulle kui endale ja isegi oma vennale.

Rebane? Ei sõbrad ja tegu on hoopis bioloogilise kellaga. Mitte sisemise vaid välise biokellaga ning takkaotsa on tegu lausa äratuskellaga. Kohe selgitan. Asi nimelt selles, et absoluutselt iga kord kui siinses külakeses ööbime, siis tuleb see "neljajalgne kell" täpselt 6.30 meid äratama. Nagu aamen kirikus. Ta ise on vaikne, aga und peletava lärina funktsioon on Ruudi kanda.

Töine pärastlõuna. Mihkel otsustas vesisünnituse kasuks ja tahtis, et just mina vastu võtaksin. Sõitsin spetsiaalselt keset pühamast pühamat pühapäeva päälinnast kohale. Vaat see seltsimehed on pühendumus ja oma patsientidest päriselt hoolimine.

Sellise kogemustepagasi juures nagu mul ei saanud loomulikult midagi nihu minna ning kõik möödus suurepäraselt. Isa ja laps tunnevad ennast hästi.

Hüljatud? Üle kuumenenud? Raudselt väärkoheldud! Ära päästsin ja viisin kohe loomakliinikusse.

Pärast väga põhjalikku ülevaatust jõudsime arstiga ühisele seisukohale, et patakad olid lihtsalt tühjad. Mõni ime siis, et vereproovi kätte ei saanud ja südames olid rütmihäired.

Tibi pidas oma Hiiumaa suvekodus eelmisel nädalal kümnendat sünnipäeva. See kõik oleks aga olemata jäänud kui poleks olnud inimesi, kes oma autost teda pilkases öös Riisipere kandis maanteel tugevas vihmas imekombel märkasid ja üles korjasid. Lugu juhtus 2017 aasta sügisel. Olin toona otsustanud, et enda hoiukodusse loomi enam ei võta - nii sant on neid hiljem ära anda, et kisub tüki hingest. Teesi Piret veenis mu aga ümber ja nii see koeraplika mu voodisse ajutiselt maanduski.

Kui mitte käia ringi pilk mobiilil, siis näeb nii mõndagi. Näeb päikest ja pilvi, näeb loomi ja linde. Mõistagi näeb kõiki muid asju ka.

Eakamad teavad, noored vast enam mitte nii väga. Teinekord komistad aga lausa mobiili enese otsa kui jalge ette ka vaatad. Täna just nii läks kui Rutsiga põllule jooksma tulime. Keegi vast unustas. Ikka juhtub, aga tule siis nüüd järele. Pea 40 mintsi on juba lindistanud. Ei saa küll aru mida või keda?

UUS KODU LEITUD - Kiire-kiire! Imeilus noor punapea otsib kodu!

Laga täis koristamata korter. Sitahunnikud siin ja seal. Talumatu hais. Purupurjus peremees, kes päevast päeva küll viinakese jaoks raha leiab, aga oma kiisule toidu ostmiseks mitte. Nii on see eluke Rullu-nimelisel kiisul veeres.

Naabritel sai lõpuks villand. Kõrini sellest, et kogu maja haiseb. Kõrini sellest, et näljane kiisu ukse taga iga mööduja peale kurvalt näub ja päästmist lunib. Pöörduti pea kõikjale, aga abi ei paistnud kuskilt. Lõpuks võeti julgus kokku ja mindi joodikuga rääkima. Asi möödus imelihtsalt ja isegi ootamatult:

"Mis kala see veel on," ajas Ruudi silmad imestusest punni.

Ilmselt pakub see huvi paljudele ja tunnustatud kalateadlasena on lausa mu püha kohus te teadmistejanu rahuldada.

"Tule vii ära," eile lausa nõuti telefonis. Aga vaat ei vii! Ega see nii lihtne ole, sest rebastega on sedapsi, et ega neid teise liigikaaslase maa peale tohi kolida - kohe kisma lahti ja murtakse need tited laksust maha. Nii, et ei maksa rapsida, sest suur heategu võib tahtmatult tapatööks muutuda.

"Heiks, mitut puuki tahad?"

"Täna paluksin mingi 43 äkki."

"Natuke püherdan veel ja kogun kokku, siis kohe toon, sinu jaoks alati!"

"Omakasupüüdmatus, abivalmidus ja hoolivus kuubis. Vaat selline on üks tõeline sõber seltsimehed!"

Mandrile peaaegu ring peale tehtud ja mõned kiirdessandid ka sisemaale. Kaardilt on kenakesti näha, et hoiame enamasti ikka vee ligi. Iga punakas südameke tähistab kohta, kus me Rutsiga ööbinud oleme. Rohelised lipukesed aga seda kuhu ilmtingimata minema veel peame. Tõe huvides tuleb öelda, et absoluutses enamuses neist kohtades tegi oma käpajälgi ka minustki rohkem reisimist armastanud Nõpsik.

Oli ikka koerake! Ise surmhaige, aga masinas sai terveks paari päeva jooksul. Lausa kaks korda toimis see imelugu. Kohe nii meeldis autoga sõitmine, et jättis lausa koolemise pooleli. Enne me viimast trippi oli just tema see, kes mind hommikuse pissi ajal ekstra maja taha vedas ja siis vastu bussi hüpates nõudlikult, lausa anuvalt otsa vaatas:

Õues on valgem kui toas. Ilus aeg. Olgu ma, kus iganes maailmanurgas, aga valgeteks ööseks kobin ikka siia tagasi. Või vähemalt Lätti-Leetu, Helsingisse või Piiterisse. Õukei, viimasesse vast enam tõesti ei jõua. Poogen, seal hulgi käidud kah.

Sellel põllulapil, kus täna ööbisime käis varasemalt vilgas elu. Kitsekari oli arvukas. Nüüdseks kõik maha tapetud, aga ühte siiski nägin kuu aega tagasi. Temagi vaid turist, kes korraks läbi astus.

Ja ta läks taas. Ilus, ajapikku viimse tederetäpini tuttavaks ja omaks saanud näolapp minevikust. Ei ta tänavu pikalt olnudki, aga aasta pole veel kaugeltki läbi. Nii see on käinud juba kuusteist aastat, mil me teineteise orbiitidel tiirleme, keerleme ja kukerpalle teeme. Appikene, nagu abielu juba! Ka see pole muutunud, et pärast neid "minekuid" oleme mõlemad mõnda aega veidi liimist lahti.

"Nii kui kuulutust nägin, reageerisin otsustavalt ja olin hetkega kohal, et koerakest aidata. Minu targal juhtimisel sai loom päästetud, muidu oleks vast hukka saanud," ütleks poliitik vähemalt valimiseelsel perioodil. Mina pole poliitik ja ei pea sellist jura ajama, aga tõsi on see küll, et otsustasime Ruudiga sel nädalavahetusel justkui ette teades Pärnus ringi "tolmelda." Olin juba sirakil ja vaatasin palja peega telekat kui kraavis vedeleva "kaukaaslase" kuulutust nägin.

Murru küla inimesed! Kelle koer plehku pani?

Pärnumaal, Tori vallas, Murru külas jäi kella 9 paiku õhtul inimestele silma kraavis lamav "kaukaaslase" moodi koer.

Näoke oli vähe verine, mis viitab võimalikule liiklusõnnetusele. Päästeamet oli kohal. Loomapäästegrupp Risto Tähe isikus ka.

Lained taevas ja lained maa peal. Nende vahel hunnikus raadio- ja muid laineid. Naabrimutt kah Laine.

Jube palju laineid ja lainetab ikka täiega. Olgu kõik Lained siinjuures südamest tervitatud!

Mobla viskas täitsa vahva meenutuse täiesti lambist ette. Muidu olen neid ignoreerinud, aga täna vaatasin - täitsa tore jällenägemine.

Sihukeste tüüpidega jagasin siis täpselt 21 aastat tagasi oma kodukest ja toitu, muresid ja rõõme, aega ja sõprust. Kui soovite siis armastus oleks ehk õigemgi sõna. Kõiki muid asju jagasime ka. Nii see peres ikka käib.

Täna on lemmikloomade mälestamise päev. Mõeldakse ikka asju välja, aga olgu nad siis mälestatud ja sabaotsani ära mäletatud, kuigi pole ohtugi, et keegi neist unustatud võiks saada.

Astuda julmalt sisse või mitte? Selles on küsimus. Paganama mälu! Mis nende nimed nüüd olidki? Moppi mäletan kasvõi une pealt, aga see inimsööja? Pohhui, astun koputamata sisse, sest koerad vast ikka mäletavad kui ise juba täiega reedad. 

Statistika ja tabelid, vähemalt bürokraatidele meeldivad need väga. Või iganädalane erakondade edetabel. Keda kotib või mida see näitama peaks? Suhteliselt mõttetu aja- ja raharaisk kui just valimised ukse ees pole. Siis jällegi võivad need tulemust mõjutada.

"Mis toimub? Ma astun masinast välja ja kohe on sul uus tüdruk öösel seal," on neiu K t-tähega linnast eile rõhutatult solvunud pidades silmas siinsamusel lehel avaldatud eelmist postitust. Lisas veel, et nüüd ei tule ta enam kuskile, sest võttis suure vihaga lapselapse nädalavahetuseks hoida.