Väga "kole" ööbimiskoht

Küsiti täna miks ma küll nii "koleda" koha peatumiseks valisin? Eks ikka sellepärast, et liiga steriilsed, kultuursed ja rahvarohked kohad pole meite jaoks ning oma valikutes pean lähtuma eelkõige Nõpsiku ja Ruudi, aga ka teiste heaolust-turvalisusest.

Koledal parklal on aga palju eeliseid alustades sellest, et koerad ei pea asfaldil olema vaid saavad rohulapil lõsutada. Siin on ka üksjagu lärmakas ja ruumigi palju ning nii ei käi Nõps ja Ruts teistele väga närvidele.

Tiheda liiklusega tee on küll lähistel, aga vahetult selle ees on nn loomavõrk, mis takistab otse autode ette joosta kui nad isegi kogemata peaksid lahti saama. Lisaks ei pea ma kogu aeg kramplikult jälgima, et hunnik pole jäänud koristamata. Kuigi teised koeraomanikud seda siin valdavalt ei tee, siis ise lükkan päevas korra ikka ukseesise puhtaks, et nad sees ei talluks ja jama tuppa ei tooks.

Mida veel? Ookean on 300 meetri kaugusel ja megavaade siitki. Lisaks söögikoht, mis õhtul reklaamtule põlema läidab justkui kutsudes, et tule sööma Heiks. Täna käisingi ja võtsin pastat. Maitses väga ja sedapuhku valisin hästi.

Rannajoon on oma paar või rohkemgi kilomeetrit pikk ja täiega kaifin seal jalutamist või niisama liiva peal vedelemist. Eriti õhtuti kui päike loojub. Koeri on sääl palju, aga enda omi pole julenud veel kaasa võtta. Ka söögikohti on seal ridamisi ning on mille vahel valida.

Kõik on siin lähedal. Keskusesse poolteist kiltsi ja seal käin suures poes või masinasse gaasi-diislit ostmas. Kui ei viitsi, siis paarisaja meetri kaugusel elumajade vahel on hindudel pisike poeke, kust ka hädavajaliku kätte saab. Autopesula kah kohe kõrval, merekindluse küljel kui väga rokaseks peaksime minema, aga siin kliimas seda juba naljalt ei juhtu.

Lissabon on nagu Tallinnast Keilasse, aga mööda kiirteed jõuan sivem kohale. Euroopa mandri mägine läänepoolseim tipp on teises suunas umbes sama kaugel ja teele jääb nii camperite parkla, kus pesemas käin kui ka ukraina remondimees on ca 15 kildi kauguse maa taga kui korraks teise alevisse keerata.

Palmidega promenaad läheb korraliku teega tont teab kui pikalt ja võid jalutama jäädagi. Päeva sammude normi teeb lõdvalt ära. Tõsi, täna jäi vahele ja hea kui mõnisada sammu teinud olen. Tegelikult on kogu rannajoon kuni pealinnani alevikke täis ja tõttöelda pole senini aru saanud kuskohast täpselt see metropol algab või lõppeb?

Siin on ka tasane maa ja nii ei pea üle mõtlema, mis küll juhtuks ja kuidas reageerima pean kui kutsad kaljult alla kukuvad? Metsatukk on kah lähedal ja sinnagi saaks masina panna - privaatne nurgake, aga ookeani ei näe. Käin ikka päevas paar korda läbi kui koeri jalutan. Hoopis teistmoodi loodus, aga nüüd kardan neid mürgiseid röövikuid, mis koera kohe maha tapavad. Elutsevad nood rohkem meie mände meenutavate puude juures ja neist hoiame nüüd küll eemale. Parem karta.

Pole meile palju vaja ja kõik on käe-jala juures. Hing on igatahes rahul. Kõvasti rohkem rahul kui teistes linnades ja riikides, kuigi oma nurgakese oleme alati ka seal leidnud. Tundub aga, et siin oleme justkui puzzletükk, mis õigele kohale sobitus. Meil on hea ja teisi ka ei sega.

Ega me kogu aeg siin ka ole. Paar-kolm päeva ja siis läheme taas järgmisesse lemmikpaika. Olen juba selline kärsitu ja tüdinen ära, aga mõnekümne kilomeetri raadiuses on neid va lemmikohti juba üle kümne, kus rahus olla saab ja nii me nende vahet sõelume.
Vaat selline selgitus meie koledate kohtade valikule siis, kuigi ise siin miskit märkimisväärselt koledat nüüd küll ei märka. Eks see nii käibki ja meil kõigil on omad ootused-lootused-arusaamised ja vajadused.

Kokkuvõtvalt väga hea riik, kuhu koerte ja camperiga tulla. Nüüd julgen juba rahuliku südamega ja täie veendumusega soovitada.