27 veebruar 2023

Liikusime veidi põhja poole

Selle manöövrile on tegelikult lihtne seletus - ilmateade lubab nimelt sellesse riigi ossa pikalt selget ilma ja soojemaid kraade. Lõunas oligi hommikul vaid 10,5 ja täitsa pilves. Siin täispäike ja 14,5. Imelik.

Mu natuke haige vanamemmest masin võttis mägesid üsna kergelt. Ikka pabistasin ja polnud üldse kindel kas julgen tulla. Praegu olen täiega rahul ja on ikka hea auto välja mõeldud - isegi rikkis peast näitas teistele valdavalt tagatulesid.

Porto linn. Siit sai kõik alguse ja riik nimegi. Keldid elasid alul. Siis andsid roomlased molli. Umbes nii mäletan õpitut. Sõitsime linnale ringi peale ja hing puhkas. Mulle ei meeldi tegelikult suurlinnad. Kui Eestiga võrrelda, siis Porto on Tartu. Natuke suurem. Ülikool ja puha. Eestlasi pidavat ka seal õppima.

Parkimiskohta vee ääres esimese hooga ei leidnudki. Tulime mööda rannikut oma 10 kiltsi tagasi ja täiskümme otse ookeani rannal. Poed, camperi park, et vett võtta ja solgiämber tühjaks valada ning kõik muu eluks vajalik jalutuskäigu kaugusel.

Ööbime ikka Atlandi ääres ja arvan, et jääme suisa paariks-kolmeks päevaks enne kui Porto linna enesele pähe õpin. Avastamist seal on.

Ma nii kaifin neid ookeanilaineid. Te ei kujuta ette. See on nii äge kuidas siin on rannik rahvale avatud ja jaluta või kümneid ja kümneid kilomeetreid, aga otsa ei saa. Restoranid, istumiskohad, mänguväljakud lastele ja koertele, autoparklad jne jne. Kõik on olemas. Kahju, et kodus seda kasutada ei taheta või osata. Samas kolme kuu pärast aastas pole ehk mõtetki megasummasid kulutada.

Siin üks kihvt maja ka otse ookeanis. Aint mõõna ajal pääseb ligi. Auto aknast paistab kätte ja see on Ruudiga hommikuse jalutuskäigu sihtmärk. Oma paar kilti rannas kõmpimist.
Nõps keeras taas jama kokku. Lasin ta rannas jooksma. Ja korraga hüppas vette, oli jupp aega kadunud ja siis tiris haikala kaldale.

Mul kalakesest kahju ja esimese ähmiga hakkasin koheselt kunstlikku hingamist tegema. Siis tuli meelde, et tüüp elab ju vees. Vett vaesekesele suhu valamiseks polnud. Kohalik peet ehk portvein oli taskus - see siin odavam kui vesi. Valasin kogu pudeli sisemusse.

Lõpuks sain haile eluvaimu sisse ja lasin vabaks. Andis ikka tarida. Raske kuramus!
Nüüd jälle mure suur - kuidas ta vaeseke purjus peaga ookeanis hakkama saab? Hea, et kalakaitse ei näinud. Need siin ranged. Eriti nende vastu, kes veeelukatest alkohoolikuid teevad.

Nüüd läks jälle lappama. Teate juba isegi - rohud võtmata.