7. juuli 2018

"Keskkonnainspektsioon abi ei taganud! Vigastatud metskits jäeti oma piinarikast surma ootama!"

Eilne päev kinnitas taaskord mu teadmist, et kehtiv süsteem ei suuda operatiivselt aidata liiklusõnnetuses viga saanud metsloomi ega -linde. Uskuge mind ja ma ei aja pada vaid olen taolisi elukaid näinud sadu ja sadu kordi. 

Vähe sellest! Ma olen ise neid halastussurmasid kümneid ja kümneid kordi oma käega ellu viinud, vaatamata sellele, et iga mu keharakk taolisele tegutsemisele vastu tõrkub. 

"Valu on saatanast! Ka see on loomakaitse, kui ma nad piinadest vabastan!", lohutan ma ikka ennast. 

Ühel heal päeval, umbes viis-kuus aastat tagasi, pärast järjekordsele kitsele kuuli pähe kihutamist, sai aga villand. Tapmine ise oli aga igati õigustatud - vaesel loomal olid kõikidel jalgadel lahtised luumurrud. Lugu juhtus reedesel päeval ja keskkonnainspektsiooni võll vastas mu Õismäel elavale sõbrale umbes nii:

"Kulla mees! Leidsite ka päeva millal kits alla ajada! Ja veel pärastlõunal! Kuskohast ma selle jahimehe nüüd teie arust kohe võtma peaksin? Ärge muretsege, küll ta ise ära sureb!"


Nii sõbramees mulle viimases hädas helistaski, sest metslooma piinade ja karjumise vahetu tunnistamine oli ta jaoks liialt julm. 

"Kurat see kits võib ka paar nädalat surra! Ära palun kokuta! Võta oma tukk ja vajuta gaas põhja! Loom piinleb ja see tõmblemine-visklemine on talumatult julm!"

"See on jama jah - öösel tulevad veel pisikiskjad ja hakkavad teda taguotsast elusast peast järama. Kits on väga habras, aga teinekord surevad õite pikalt."

"Seda ma räägingi. Kurat küll, mul on lapsed ka autos! Naine tönnib samuti. Tee ruttu, aga meie seda jälkust vaatama küll ei jää! Leiad ise üles küll, ma ju seletasin!"
Jõudsin kitseni umbes neljakümne minutiga ja pärast lasku olid ta vaevad möödas. Peast purskav veri pole hea vaatepilt ja nö poolt pead kaasavõttev väljatulev kuuliauk on kordades hullem. CZ-püstol just sellist hävingut külvab. See oli ka viimane hädatapp ja rohkem ma loomi tapnud pole, sest see pole see tegevus, mida teha tahaksin. Seda võiksid teised teha, aga nad kuradid ei jõua ju kohale!


Sellel on ka omad põhjused ning jahimeeste sarjamine on täiesti põhjendamatu. Need püssimehed on samamoodi vabatahtlikud nagu minagi, kes selle eest palka ei saa. Jahimeestel pole mingit sundi 24/7 valves olla ja nad käivad ka päristööl, et elus püsida. Ka on neil ilmselt perega seotud kohustused, aga kas need tuleks ühtäkki tahaplaanile suruda?

Kas te olete näinud jahimehest pangatöötajat või ehitajat, kellel relv alati tööl kaasas on? Või poemüüjat? Ilmselt mitte. Kas teile tundub loogiline, et nii kui keskkonnainspektsiooni asjapulk teatab allaaetud kitsest, siis kirurgist jahimees jätab patsiendi operatsioonilauale, haarab püssi ja tormab vaest loomakest piinadest vabastama? Loomulikult nii ei tehta ja ei hakata ka kunagi tegema. Järelikult on vaja nõuka-ajast pärandina kaasataritud arusaamisi muuta.

Aga kiruks siis autojuhti, sest temast sai kõik alguse? On ju teada, et sellel kellaajal on loomad liikvel! On küll, aga mis siis? Tee oli lai, otsest metsa selles kohas polnud ja praegu on ka valge! No ja siis? Valgus on suistel õhtutundidel selline, et sa ei pruugi isegi keset maanteed seisvat suurt põtra märgata! Tegelikult enamus autojuhtidest, mõnede üksikute eranditega, meelega kellegile-millegile otsa ei sõida. Lisaks on kitsede arvukus praegu ka väga laes ning neid siiberdab kõikjal. 


Kas autojuht pani lapsele parasjagu lutti suhu, läitis sigareti või passis mobiili, ei omagi antud juhul enam tähtsust. Loomad võivad teele joosta ka täiesti ootamatult ja selle eest pole kaitstud isegi kõikse-kõikse parimad juhid.

Meedias pasundavad riigipalgalised, et ära jäta looma vedelema ja anna teada. Kõik õige, aga autojuht ju andis teada või vähemalt 1313 oli juba asjaga kursis! Nüüd ütlevad tarkpead, et juht oleks pidanud kitse otsima minema ja ta kasvõi malakaga surnuks peksma kui käepärasemaid vahendeid pole. Teoorias õige, aga tavaelus üsna ebareaalne! Kas te kujutate ka päriselt ette kõpskingadega kostüümis keskealist daamet kuskil põllul roikaga kitse pähe peksmas? Päris ulme ikka, eks ole?

Tegin aastaid tagasi ettepaneku, et politseinikud võiksid hädatappe ilma iga lasuga kaasneva megasuure bürokraatiata teha. Vähemalt kasko-laksude puhul sõidavad nad ju nagunii võimalikult siva kohale ja asi see siis ka piinlevale-röökivale põdrale kuul ajudesse pritsida on? Nagu selgus, siis politseinikud pole valmis loomi tulistma. Tänapäeval on probleem vist veel suurem, sest aina rohkem naisi läheb pollariks ja need annaksid piinlevale loomale enne rinda kui ää tapaksid. Nii see ettepanek veega vetsupotist alla lastigi, aga probleemid jäid.


Eesti riigile on praegu kehtiv olukord muidugist äärmiselt mugav ja odav, aga vaesed kerjusriigid nagu Eesti just niimoodi arenenud riikide muljet jätta soovivadki. Miks see nii on? Kohe seletan ja peeglisse vaadates pole põhjust ka poliitikuid taga kiruda, sest kõik algab ühiskonnast ehk meist endist.

Inimkond on ainuke liik planeedil Maa, kes koheselt peab hakkama oma eluõiguse eest maksma. Kõik tegevused kaasa arvatud sündimine ja suremine on tasulised. Vat see on üks probleemidest, mida aju arenemine kaasa tõi! Seesamune suurem ja väidetavalt ka keerulisem ning targem aju tagab selle, et inimkonna ees seisvad probleemid, vajadused ja eesmärgid jäävad kestma täpselt sama kaua kui inimsugu. Kuna absoluutselt kõik on seotud rahaga, siis on ka selle defitsiit praegustesse ühiskonnamudelitesse sisse betoneeritud kui vihmametsades isoleeritult elavad suguharud välja arvata.

Raha jagamist otsustavad poliitikud, kes viivad ellu omi arusaamisi ja unistusi maailmakorraldusest. Kui pole tegemist just diktaatoritega, siis püüavad nad ka arvestada suurema karja ehk rahva arvamusega. Vähemalt arenenud ja demokraatlikes ühiskondades käivad asjad nii. Poliitikud ongi karjused, kes vaatavad, et "lambakari" söönud saaks, kuidagimoodi elus ja tervise juures püsiks ning väga kõvasti ei määgiks. Seda kõike korraldatakse loomulikult lammastelt pügatud villa arvelt.


Lammaste määgimist saab piirata imelihtsate vahenditega nagu näiteks tasuta ühistransport. Äkki see ilma rahata sõiduvõimalus võttis just metsloomadelt eluõiguse?

Riigikogus omal ajal töötades koostasime väga edumeelse Loomakaitseseaduse ja Eestimaa Rohelised mu selle jaoks tegelikult palkasidki. Tulemusega olime ise rahul ja ühe valimislubadusena sai välja öeldud, et loomade elu muutub väga oluliselt Eesti Vabariigis paremaks. Üks teine erakond lubas aga kümme eurot pensionilisa ja see rokkis täiega ehk vanemad lambukesed oigasid orgasmieelses seisundis nädalaid. Olgu mainitud, rohelised langesid sel aastal välja, aga siis helistati korraga jälle mulle:

"Loomakaitse tulge appi! Loomad surevad!"

"Keda te valisite?"

"Meie pere on ikka seda "teist erakonda" valinud"

"Siis käige kuradile ja helistage selle "teise erakonna" juhile! Miks te vabatahtlikke tüütate!"


Üksikisiku ja tervikuna ka rahva egoism ning vajadused ületavad loomade kannatused ja tegemist on omamoodi paradoksiga, sest poliitikud teevad laias laastus ju seda, mida rahvas tahab, et uuesti valitud saaksid! Ja rahvas ei taha täna veel, et loomade kannatuste vähendamisesse palju raha läheks, sest muidu oleksid võimul hoopis teise "karjused". 

Ka poliitikutel pole käes tegelikult kõige paremad kaardid, sest vananev ühiskond, olematud maavarad ja nigel majanduselu tagavad virelemise pikkadeks aastateks. Miks me maanteedel pole loomaaedu? Sellepärast polegi, et see teeb maantee kilomeetri hinna kallimaks ja kes neid allaaetud elukaid ikka loendab. Kuna loomad valimas ei käi, siis pole ka probleemi. Kisa tõuseb siis kui mõni põder avarii tagajärjel terve perekonna koos lastega surnuks litsub, aga see ununeb peagi ja kõik jätkub vanaviisi. Fakt!
Loomade õiguste ja kannatuste tunnistamine käib läbi ühiskondliku arengu, mis meil Nõukogude okupatsiooni ajal omamoodi seiskus. Nii, et kõik on loogiline. Tooks veel aga ühe veidra paradoksi välja - Eestis on seadused ja määrused, mis loomi peaksid kaitsma, aga seda ei tee. Venemaal taolised seadused puuduvad, aga eriti rämedad loomatapjad  ja -piinajad pannakse vangi ja mitte lühikeseks ajaks! Veider, eks ole?

Linnastunud veebiloomakaitsjad arvavad kindlasti, et iga metsloom tuleb kohe ravile saata. Majanduslikult pole see võimalik, sest luumurdude lappimine on sigakallis. Ka taastusravi on väga pikk ja ühele õigele metsaasukale on oma loodusliku vaenlase, inimese, lähedalolek ülimalt stressirohke. Kujutage ette kolmemeetrist madu enda keha ümber roomamas ja omas keeles sisistamas, et ta tahab sulle ainult head. Vastik-vastik-vastik ja alalhoiuinstinkt käsiks enamusel meist kiiruga jalga lasta. 

Ma ei pretendeeri absoluutsele tõele, aga vähemalt nii ma kujutan ette, et üks metsik täiskasvanud metsloom võib ennast inimese läheduses tunda küll. Seetõttu ei poolda ma ka väga pikalevenivat ravi metsloomadele - nad surevad lihtsalt hirmust meie juures ära! Noorloomadega on teine lugu, aga metsloomadest lemmikloomade tegemine on hoopis teine teema.



Nüüd eilse Saaremaa metskitse juurde, kes tegelikult ajendaski mind seda lugu kirjutama. Kuivastu maantee 125. kilomeeter. See on üsna Kuressaare lähedal. Masas, Pidula reklaamtahvli lähistel sai kits kolmveerand üheksa paiku autolt löögi ja lamas sealsamas põllul. 

Mulle helistati 20.55. Hellasin kohe kohalikele jahimeestele, et mingu tõmmaku maha - loom ise püsti ei saa ja piinleb. Vastasid, et ei tohi kuna teine jahipiirkond. Õukei, hellasin siis Keskkonnainspektsiooni numbrile 1313 kell 20.59 ja andsin teate edasi. Neidis vastas viisakalt:

"Me juba teame ja andsime Kaali jahimeestele edasi. Neil on täna paraku suur pidupäev, aga ehk nad leiavad siiski kellegi asendama."

"Ehk nad leiavad kellegi vastus ei rahulda! Olen Heiki Valner Loomaakaitse Liidust. Hiljuti olid ühed jahimehed täis ja loom jäeti piinlema. Kas täna läheb ka nii? Kas Eesti jahimehed ongi ainult joodikud?

Igatahes sõidan poole tunni pärast sinna ja vaatan üle! Kui loom endiselt piinleb, siis hakkan tüli norima!"



Kuna olin veendunud, et kõik Saaremaa jahimehed ei saa olla korraga Pärnus kokkutulekul, siis loom hukatakse kiirelt. Usalda, aga kontrolli ja kitsele abi otsima hakanud inimene juhatas mind kenasti vigastatud looma juurde. Kohale jõudsin veidi enne poolt ühteist ja loom piinles endiselt. Mööda sõitis politseipatrull ja ma kohe paluma, et olge meheks ja laske vaene loom maha. 

"Ei lase! Ei taha looma lasta, aga sina pargi oma auto õieti, kohe on praamilt masinad tulemas! Liikluseeskirju tuleb ikka täita!"

"Jess boss!"

Oi ma olin kuri! Facebookis andsin sellest ka ilmarahvale teada:

"Elus, püüab tõusta, aga ei saa, iniseb vahelduva eduga, ei lähe enne abi saabumist teda närvi ajama, orgunnisin abi, umbes 20 mindi pärast ta piinad lõppevad. Mine persse Eesti Vabariik!"

Kitse piinad lõppesid umbes veerand tundi hiljem kiirelt ja loodan, et ka suurema valuta. Lask käis koheselt kui olin mõned pildid valmis klõpsinud. Ma ei tea kelle jahipiikond see oli ja kas ma ka võisin looma tappa, aga mind see ei huvita, sest antud juhul oli prioriteet piinade lõpetamine. Kaevake kohtusse kui tahate, aga kas taolistel juhtudel peab ikka kindlasti päästikule vajutama Kaali jahiseltsi liige või võib seda teha ka mõni Sääre jahimees? 

"Miks kohe ei tulistatud?", nõuab soojas toas arvuti vahendusel loomi kaitsev kõiketeadev kodanik. "Oleksid noa kõrri löönud ja asi korras!"

"No ei ole mul autos seatapupussi ja ka suvekodus mitte! Lisaks on see valust ja hirmust röökiva looma kõri nüsimine omaette ooper - verd purskab viletsamal juhul ka enda peale jne. 

Ei ole minu teema! Tapa ise noaga kui suudad, aga ära tänita kauge maa pealt kuidas oleks õige ja kuidas peaks käituma. Püssi ka enam mul pole ja seda alles toodi ..

Mina olen taoliseid loomi näinud ja aidanud sadu kui mitte tuhandeid koos lindude ja madudega? Palju sina saad üles lugeda kuradi neetud interneti loomakaitsja, my ass?"

Šokiteraapia on ainus asi, mis edasi viib ja reaalsust oma karmuses näitab. Sestap üritan ka tulevikus teie roosat turvalist mulli kasvõi minutiks-paariks lõhkuda, et näeksite, millist valu need "tühised kõksud" tegelikult loomadele valmistavad.

Eesti Vabariik on kõikse keskkonna- ja loomasõbralikum riik maamuna peal, sest meil on lausa kolm suurt ametkonda, kes looduse ja loomade jaoks loodud. Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet ja Keskkonnainspektsioon aga ikka ei saa nad hakkama. Siia lisame veel omavalitsuste keskkonnaametid ja -ametnikud, kes kõik looduse eest justkui rügavad. Looks äkki veel ühe vastava ameti, sest see tundub ju igati vajalik olevat? Ja paigutame selle ministeeriumi Ruhnu saarele, et lätlased ja kohalikud ikka Eesti kohalolu märkaksid?

Keskkonnaminister Siim Kiisler, see on sinu sitt töö tegelikult ! Metsloomade suurim kaitsja oled ju sina! Nad sõltuvad sinust või on sul poogen? Sina peaksid ju mõtlema töötava süsteemi loomisele või oskad sa ainult raielubasid välja anda?

"Appi metskits piinles ja keegi ei aidanud!"

"Mida te tühja karjute selle ühe kitse pärast? Ilmselt jäi eile Eesti teedel autode alla kümneid kitsi, rebaseid, kährikuid, jänkusid ja muid elukaid, kes veel tänagi kuskil piinlevad. Ise korjasin pärast kitsetappu üles naabrikassi, kel ajud asfaldil. Mida te sapsite, see on ju normaalne siin riigis!"


"Lambakari" on pahane ja korraks tõusis lärm jälle vaese metskitse pärast taevasse. Määgides nõuavad nad loomadele õigust, aga see ununeb kohe kui keegi midagi tasuta pakub. Tahate kiruda ja kedagi persse saata? Vaadake peeglisse ja saatke ennast, sest teie ise olete need inimesed ju meid juhtima valinud! Kui tahate muutusi, siis tehke teisi valikuid või määgige nii kõvasti, et praegused karjased teid ka kuulda võtavad. Õnneks on valimised varsti käes ja siis saame kohe näha, mida te tegelikult tähtsaks peate. 

Keskkonnaminister Siim Kiisler oma fännide pärast muretsema ei pea ja tema on loomapiinajate valik nr.1. 

Mäletatavasti oli just poliit-troll Siimuke see mehike, kes põlisrahva arusaamistele, et vaid uimastatud loomi võib tappa, sülitas ning Eestis elavad kolm juuti ja neli moslemit võivad seda teha edaspidi nagu ise soovivad! Olevat nende inimõigus! 

"Annaks Jummel rahvale mõistust - see tüüp killib ju kõik loomad ära ja metsad võtab ka maha!"

Et teie enesetunne veel sitemaks läheks, siis võtke teadmiseks, et selle kitseproua udar oli piima täis ja see tähendab seda, et tegelikult tappis see auto kaks metslooma. Ja nüüd kujutage ette, et masinalt sai kitse asemel löögi hoopis teie hiljuti sünnitanud tütar, keda tilluke laps koju ootab. Kiiabiarstid aga ei tulegi, sest neil on suvepäevad .......

NB! Tänan nimesid nimetamata oma paari Saaremaa tuttavat, kes mulle ja kitsele appi tõttasid. Teist oli rohkem kasu kui mitmesajapealisest Eesti Vabariigi ametnikearmeest ja ilma teieta oleks see vaene loom pidanud vähemalt esmaspäevani kannatama! 

Miks ma nimeliselt ei täna? Aga sellepärast, et ilmselt me rikkusime seda metskitse päästes umbes 50 määrust ja seadust ning ma ei taha neile probleeme. Meie sitapeadest ametnikkond ja politsei nimelt loomi aidata ei suuda, küll nad aga oskavad elukaid aitavate inimeste elu põrguks teha! 

Palun ka vastavate ametkondade töllmokkadel mitte hakata rahvale valetama, et kahetsuväärne olukord oli erandlik ning tingitud jahimeeste kokkutulekust! See on ikka reegel selles riigis! Jääme ikka ausaks!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar