15. märts 2017

„Püssirohi sai otsa!“


Ma pole jupp aega kirjutanud ja sellel on ka omad põhjused.

Kümme aastat vabatahtlikku avalikku loomakaitsetegevust saab minul, Piretil, Pillel ja Kadril kohe täis ja see on kordades rohkem kui ma algselt plaanisin. Esialgne mõte oli ju läbi „totaalse avalikustamise“ poole aastaga "loomaasjad" Eesti riigis korda saada. Siis pikendasin tegutsemist kolme, siis viie ja seejärel lubasin, et kergitan kaabut kui kümme saab täis!


Ja siin ma nüüd siis omadega olen ning tunnistan, et paraku pole me seadusandlikul tasandil veel eriti kaugele jõudnud!. See teeb muidugi viha ja valmistab pettumust.

Eesti riigi tegevusetus loomade kaitsmisel lisab vaid lootusetusetunnet juurde – kümnete ilmselgete juhtumite mitteuurimine, haigete loomade terveks tunnistamine, loomapiinajate õigeksmõistmine või neile naeruväärsete karistuste määramine ....

Kuigi sajad kui mitte tuhanded elukad on ehk vast rõõmsad ja tänulikud, et neid aidati, siis ometigi abi ülipaljudeni ei jõudnud. See teeb omakorda kurvaks. Kui siia lisada veel looma huvides vastu võetud eutanaasiaotsused, siis muutub tuju eriti sandiks ja sestap ei maksagi imestada, et selle valdkonna inimesed „kiiresti läbi põlevad.“

Esimesena „kukkus“ meie nö vana kaardiväepundist välja Kadri ja kolis Võrumaa metsade vahele. Läks ja kadus ning ta ei taha enam ühestki loomast midagi kuulda! Väga kahju, sest ma pole varem sellist pühendumist, pädevust ja loomade abistamisesoovi näinud, mida see vapper naine vaatamata ülikeerulisele majanduslikule seisule kolme lapse üksi kasvatamise kõrvalt üles näitas. Ühel päeval ta aga enam ei jaksanud ning keegi ei saa ega tohi talle seda pahaks panna!

Järgmine läbipõleja olen olnud mina, aga ikka ja jälle lasin end ümber rääkida.

„Tee edasi Heiks! Me kõik oleme ju väsinud! Meil kõigil on kõrini!“, anus Piret.


Ei saanud Pillet ja Piretit reeta ja ainuüksi seetõttu on jäänud plaan loomakaitsetegevusele käega lüüa ainult plaaniks. Eelmisel aastal rokkisin loomade eest täiega ja väga-väga pühendunult, aga kuskil novembris-detsembris sai ramm otsa – ma põlesin läbi ja täiega!

Tõmbusin tagasi ja ega minust praegusel ajal suurt tolku ole. Näiteks eile avasin üle paari nädala oma mailboksi ja seal oli üle 200 kirja! Üle 200! Facebooki omasid pole veel kokku lugenudki. Esimest korda kümne aasta jooksul ei lugenud ma neid läbi ja kustutasin ära viimase kui ühe. Andke mulle andeks, aga lisamurekoorem ei mahu lihtsalt mu enese niigi väga suure sisemise ängi kõrvale lihtsalt ära.

„Helistage Valnerile! Tema tuleb ja aitab!“

Just see on see loosung, mida väga palju hõigatakse. Armsad loomasõbrad – ma lämbun selle looma- ja abipalvetekuhja all! Ma ei saa hingata! Ma ei jaksa enam!

Ükskõik millist tööd ja vabatahtlikku tegevust saab teha hästi vaid siis kui su pereelu ja rahaasjad on korras. Minul nad korras pole ning küsimused kellega kui üldse või kus ma täna elan, vajavad alles selgitamist. Õnneks vähemalt elukohamääratlus hakkab võtma aina selgemaid piire. Teine küsimus on aga endiselt „suur udu“ kuid loodetavasti saabub ka sellele vastus lähema kolme nädala jooksul.

See on selge, et liidu sees tuleb ülesandeid ringi jagada! Kes vastab telefonile? Kes kirjadele? Kes haldab kodulehte ja Facebooki? Küsimusi on teisigi, aga mina see enam pole! Ka see on raudpoltkindel, et mina enam „Suure juhi ja õpetajana“ ei jätka ning loomakaitse liit peab saama uue „esindusnäo.“ Loodetavasti saab ka ja selleks olen täna õhtuks kokku kutsunud isegi väikese nõupidamise.

Tegelikult ei oma vähimatki tähtsust, kes meie seast parasjagu juhataja, direktori, presidendi või tont teab millist ametinimetust kannab, sest teglikkuses oleme me alati olnud kõik võrdsed ja iga meeskonda kuuluva inimese arvamus loeb. Ja ega sellega mingit palka siis kaasne vaid eelkõige saab uuest nö JUHIST avalikkuse jaoks üks paras peksukott. Õnneks on täna olemas kaks toredat ja noort naist, kes seda ei pelga.

Ja nüüd ma „kaon“ jälle ära, et endas selgusele jõuda ning vahepeal ka väheke omi asju korda ajada. Kas minu pereelu on vähemtähtis kui loomad? Kas ma pean viima kliinikusse auto alla jäänud koera või peaksin eelkõige tegelema siiski oma 81 aastase taadi ja vanatädi tervisehädadega? Kas mul on ikka kohustus kõik vigastatud loomad koju tarida, kuigi see elukaaslasele ei meeldi?

Ja ärge hakake nüüd soiguma, et ma ei tohi, sest loomad vajavad mind! Võite kindlad olla, et loomad ei vaja põhjajoonud või haiglavoodis lamavat Valnerit. Veel vähem tolku on neil end okstõmmanud loomakaitsjast, aga just nii läbi ma praegu omadega olen, et .....! Seda viimast ma muidugist tegema ei hakka, nii et ärge sapsige!

Seega andke mulle andeks, aga täna võtan ennast loomakaitse liidu infolistist maha, et mitte taas mõne nädala pärast kirjadelaviini alla mattuda. Ka infotelefonile vastamine tuleb meil isekeskis kokku leppida, sest ega ma ausalt öeldes ei tee ka seda tööd praegu eriti korralikult. Muide, täna kell 7.33 tuli kõne Tallinnast, Paplite puiesteel elavalt vanaproualt, kelle aiast oleks vaja kärp kinni püüda ja metsa viia. Metsaasukas olevat juba kõik oravad ja linnud nahka pistnud ja elavat kas naabri puuriidas või siis memme pööningul. Vanaproua soovide kohaselt tuleb see tegelane kinni püüda ja metsa viia ning maha teda lüüa ei tohi! Nii, et olge head ja minge püüdma, sest mina seda enam ei tee!

Esimest korda üle väga pika aja luban enesele ka „pärispuhkust“. Loodetavasti elevandid, ahvipärdikud, krokodillid, kaelkirjakud ja päris ehtne džungel taastavad mu sisemise tasakaalu ning aitavad taas ree peale. Tagasi olen järgmise kuu teisel nädalal ja siis peaks ka selge olema, millises mahus ma loomade kaitsmist jätkan kui üldse jätkan.

Seniks püüdke aga ise hakkama saada. Ärge pikka viha pidage ning hoidke ikka loomi, linde ja teisi tegelasi!