17. märts 2017

"Selle talve viimane metskitselugu"


Kuskil kümme aastat tagasi tuli 4.aprilillil maha selline lumi, mida pole isegi Lapimaal nähtud. Ometigi arvan, et tõenäoliselt on tänavuse talvega kööga ning ega me õiget lund enam näe. Täpselt kuu aega tagasi oli aga Läänemaal lund veel küll ja küll.

Tulin 27.veebruaril maakodust ja ühtäkki jooksid masina eest läbi paar kitse. Neile järgnes kolmas. Õnneks oli vahemaa piisav ja mingit ohtu polnud. Igatahes vererõhku üles ei löönud ja ka jalg ei hakanud tudisema nagu utesaba. Tahavaatepeeglist nägin korraga veel üht üht kitse. Siis teist ja kolmandatki.

„Appi! Mind on sisse piiratud!“
Pidasin masina kinni ja astusin välja. Kokku lugesin kuus metsaassukat ja rohkem neid polnudki. Tegelikult pole ma varasemalt kuuepealist kitsekarja vist vabas looduses näinudki. Viimasel ajal küll vähemalt mitte.

„Hea, et neid ikka veel metsas elab ja kõiki polegi maha notitud!“, mõtlesin isekeskis.


Seal Sooniste kandis on metskitsi ikka jagunud ja hunnik lapsepõlvemälestusi on just nendega seotud. Olime vennaga parajad pätakad veel ja reede õhtul läksime ikka emale bussi vastu. See oli siis kui suviti maal olime. Teeveerele jäi ka üks põllulapike, kus kitsed alati olid. Lõpuks nad meid enam ei peljanudki. Päikeseloojang ja kerkima hakkav udu ja kitsekari seal sees. Ja muidugi rõõm ema tuleku üle, sest toona tundus vanavanemate juures igav. Kuradi igav! On mida meenutada.

Kõige ägedam lugu juhtus aga paar aastat tagasi kui üks metskits lausa meite talu juurde jalutas ja minemas keeldus minemast. Kohe nii julge oli! Ai, ma tegin seakisa ja loopisin kividega ta ette, et ta ikka inimest kardaks:

„Kas saad metsa tainapea! Leevre-Argo teeb sulle kohe otsa peale kui peaksid temaga ka nii julge olema!“, karjusin looma poole joostes. Rahulikult jooksis ta veidikene edasi ja jäi siis jälle mind põrnitsema. Küllap ei mõistnud ta üldse miks ma tema sõprusesobituse nii järsult ja nõmedalt tagasi lükkasin, aga see kõik oli ikka eelkõige loomakese enda huvides.

Metskitsed on tohutult ilusad, graatsilised ja haprad loomad. Huvitav, aga miks politseis „koputamas“ käijaid just „kitsedeks“ kutsutakse?


„Vello pani pollaris"kitse" ning teine pätt võeti ka kinni!“


Küllap olete vast isegi taolisi väljendeid kuulnud. Väga ülekohtune vähemalt metskitsede suhtes ja minu arust tuleks informaatoreid hoopis rähnideks kutsuda. Vat need on ühed parajad koputajad, aga see selleks.

Nagu juba mainitud, siis kuu aega tagasi Ellamaal toimunud kitsedega kohtumine lõppes õnnelikult ja kõik jäid ellu. Väike mure jäi aga siiski hinge kripeldama, sest kõik see toimus mõnisada meetrit enne Haapsalu maanteed, kus teadupärast on üsna tihe liiklus. Õnneks nad otsejoones sinnapoole ei lipanud ja võtsid suuna mujale. Oleks neil vaid oidu suurest teest eemale hoida ........

Vat sihukene lugu tuli meelde kui täna mobiilist fotosid arvutisse laadisin. Olin ise selle vahejuhtumi täitsa unustanud, sest vanainimese mälu pole enam endine ehk ealised iseärasused löövad välja nagu on kombeks öelda. Aga nüüd on vähemalt ka see talvine kitselugu enne suurt kevadet räägitud.