Nii ja käib tema trennis ning nüüd vaja siis ruttu-ruttu ka tervislikult toituma hakata. Kõik olevat väga lihtne, sest söögikõlbulike toodete nimekirja saab otse trennist kaasa. Takkaotsa olevat võimalik neid toiduaineid vist isegi koha pealt osta. Loen minagi siis nimekirja: „Ott Kiivikase kohupiim“ ja „Ott Kiivikase leib“, Ja veel ridamisi toiduaineid. Tundub paljulubav, sest kui Ott ise neid asju juba teeb, sööb ja soovitab, siis peab ju igavesti tugevaks tüübiks saama. Loen mina edasi: „Ott Kiivikase munad.“ Nüüd on küll stopp! MA EI TAHA OTT KIIVIKASE MUNE! No ei taha ja kogu lugu ning ärgu pangu Ott mulle seda nüüd küll pahaks. Sõbrants aga sööb neidsamuseid mune lausa kahe suu poolega ja taguots tõmbab pingule küll. Isegi liiga pingule minu arust ning täna ei julge enam isegi vastu minna - äkki plahvatab ja mille peal ta vaeseke siis tulevikus istuma hakkab?.
Ühesõnaga, ei lähe ma kuskile trenni ja olen paksmagu edasi. Ja üleüldse jõusaal ongi tegelikult nõrkade jaoks! Minusugustel tugevatel sinna asja pole!
