Viimasel ajal satun üsna tihti Viimsi kanti ja mõned päevad tagasi tekitas üks kolli seal korraliku segaduse. Ja nimelt sõidan mina linna poole, aga vastassuund masinatest umbes, mis umbes ning venivad nagu kaameli-ila. Mõni hetk hiljem nägin ka ummikutekitajat enest – eksinud kolli oli hõivanud teepervepoolse rattajälje ja vaatamata vastutulevatele masinatele rühkis mööda seda rahulikult Merivälja poole. Autojuhid olid kõik ülimõistvad, võtsid kiiruse maha ning manööverdasid loomast kuidagimoodi mööda. Keegi ei signaalitanud. Sõitsin tasakesi edasi ja vaevasin pead kuidas ta sealt autode vahelt tervelt kätte saaks? Reeglina pole mõtet keset teed püüdma hakata, sest kunagi ei tea kuidas elukas reageerib. Takkaotsa võib aga ka ise ju mõne raudruuna alla jääda. Lõpuks sõitsin Merivälja ringini, parkisin masina sealse Säästumarketi ette ning hakkasin tasahilju koerale vastu minema. Võtsin Mia kaelast igaks kümneks juhuks rihma ka, et äkki annab end kätte. Ja siis see juhtus – kõigepealt tuli liinibuss, mis poolt meetritki kõrvale ei tõmmanud. Kolli hüppas eest ära hange. Seejärel komberdas tagasi teele ning jätkas matka kuniks ringi pealt tuli hirmsa hooga, külg ees bemari. Küllap selle roolis oli mingi tatt, kes veel kelgutamisrõõme meenutas. Koera nähes pani juht pasunad hüüdma ja kõik oligi pees – kolli pani nagu peata kana algselt teepervele, siis üle tee, siis jälle tagasi…. Jummalast õnn, et see moment rohkem masinaid ei tulnud. Tulise valuga jooksis ehmunud koer säästuka taha ja kadunud ta oligi. Tiirutasin oma paarkümmend minutit sealkandis, aga kutsa oli kadunud kut tinatuhka. Hommikul sõitsin igaks juhuks veel sinnakanti, et äkki jäi alla või passib pärast külma ööd kuskil vähe avalikumas kohas. Õnneks korjust polnud näha ja mõttes lootsin, et küllap rahunes maha ning kõmpis koju tagasi. Pärastlõunal märkasin feissaris kadunud kolli kuulutust. Helistasin. Perenaise nimi oli vist Helen. Rääkisin talle loo ära ja soovitasin mitte Viimsist vaid Meriväljalt oma hoolealust otsida. Rõõmsalt teatas ta, et 10 minutit tagasi tuli just kõne ning Asti-nimeline rändur on üles leitud. Olgu öeldud, et pildil olev ja eile Alliku külas sõiduteel "lamanud-puhanud" mastiff on ka oma pere juures tagasi.
Loo moraal ja suur palve autojuhtidele on aga see, et ärge signaalitage! Ärge ajage looma närvi! Eriti veel mõnda suurt metslooma, kes paanikas ka inimesele enesele võib liiga teha! Enamusele juhtidest vast seda rääkima ei peagi, aga siledama ajuehitusega roolikeerajatele vist küll, sest neid „tuututajaid“ ikka jagub. Koeraomanikud võiksid muidugist ise ka valvsamad olla. Teinekord pole rohkemat vajagi kui aia äärde visatud lumehunnikut, et majavalvur üle aia vehkat saaks teha. Ja mis peamine - õnnetuse puhul jääb pea alati süüdi loom ehk selle omanik. Saate halvemal juhul kraesse leina ja autoremondiarved. Juhul kui aga koerake peaks avarii üle elama, siis saate kinni taguda ka tõpratohtri töö ja vaeva. Ja odav see lõbu pole. Eks loomaomanikud tea seda isegi. Nii et rahulikku meelt ja püüame selles segases liikluses ise ellu jääda ja ka teised ellu jätta!
