Röögin hääle ära. Ruts lõpuks tuleb. Nõps kadunud. Meenutan, et minu patsiendid on valdavalt loomad, kellega mitte kunagi mitte midagi ei juhtu.
Sestap olen päris paranoiline ja näen igasugu asju ette. Ausalt öeldes olen liighoolitsev kanaema, kes alati kõige hullemat ette näeb.
















































