Eelmises loos just kurtsin, et kuradi igav on! Tundub, et mu eksnaiskal on veel rohkem igav ning ta otsib tegevust me vanu fotosid tuunides.

Antud foto on tehtud 1574 septembrikuus. Mäletan nagu eile oleks kõik juhtunud. Kell lõi just südaöötundi ja tõusime oma õdusatest kirstudest kiriku keldris üles. Sättisime endid korda ja läksime linna vahele süüa otsima. Jube nälg oli kallal. Mul vedas ja kahe priske prostituudi veri mekkis hästi. Naiskal läks halvemini, sest talle sattus üks kõhnuke haisev purjus meremees.

Olid ikka ajad. Tänagi võtab silma märjaks kui meenutan. Elu on läinud tegelikult kõvasti halvemaks - inimesed on kleenukesed ja nende veri on antibiotsi ning -depressante täis. Jube raske on head toidupoolist leida. Aga me ei hädalda - ikka rõõmsalt käsikäes nii heas kui halvas üle laipade edasi õnneliku tuleviku poole.

Oi-oi-oi kui igav on. Enamus päevi mul möödubki hädaldades selle va igavuse üle. Vahest on ikka mingit tegevust ka, aga sellest ma nihverdan enamasti osavalt kõrvale, et siis taas igavlema ja vinguma hakata.

Nüüd selgus, et pensile minek lükkub taas edasi ja ilmselt tuleb rügada kuni surmani ning halvemal juhul ka pärast seda. Kohe motiveerib elama ja kui elama juba peab, siis võiks olla ka mingi suurem eesmärk.

Ruudi arvas, et pisike beebi oleks tore - see tõmbaks käima ja annaks kõigele mõtte. Käisime isegi arstil, aga seal selgus ootamatult, et me omavahel lapsi ei saagi. Uskumatult nõme olukord ja mida kuradit tähendab, et EI SAA kui me TAHAME!!!

Loomapäästegrupi heategevuslik jõuluoksjon kutsub taas osalema!

Natuke veel ja kohe on käes eestimaalaste üks lemmikpühadest, mil pere koguneb ja teineteisele kingitusi tehakse. See toob paraku kaasa ka suure murekese, et mida siis kinkida? Soovitakse ju saajale ikka heameelt valmistada ning vähemalt minu enese jaoks on alati tegemist vaat, et raskeimast raskeima ülesandega - no kõigil on ju kõik juba olemas ning mõttetu nänniga ei tahaks kohe üldse narritama hakata. Loomapäästegrupi helgemad pead nuputasid just hiljuti, et mida tänavu juba traditsiooniks kujunenud jõuluoksjonile üles seada? Parim idee saabus üsna ootamatult kui loomasõbrast kunstniku Mari-Mai Koha kiri me postkasti prantsatas:

"Sooviksin ka oma panuse anda ja pakuksin välja sellise lahenduse, et enampakkujale joonistan portree tema enda lemmikust. Panen kirjaga kaasa mõned näited varasematest töödest, et pakkujatel oleks ettekujutus, mille eest pakkuma hakkavad. Nii oleks võidetud töö väga isiklikku laadi ja innustab ehk rohkem osalema. Kuidas mõte tundub?"

Üks vanem mees ütles midagi, millest paljud mõtlevad, aga täna on sunnitud vaikima. Ja teine noorem mees ütles midagi, mis on tänapäeval siinkandis vaid ainuvõimalik. Tegelikult kumbki mees ei öelnud miskit valesti.

Nüüd arvab see noorem mees, et vanem mees peaks mõtlema oma sobivuse üle ühes sõltumatus organisatsioonis, unustades, et ta ise omab ajaloo madalaimat toetust ning on paljudes meie maad tabanud hädades väga otseselt süüdi. Vaatamata sellele oma sobivuses noorem mees ei kahtle. Loodetavasti ei kahtle ka vanem mees.

Aitäh MiuMjau lemmikloomapood!

Päkapikud juba käivad ja hiljuti hellas mulle Anette Tuulik, kes uuris kuidas meil läheb ja mida kõige rohkem vaja oleks? Praegusel ajal saab me poliitikute "targal juhtimisel" vist ikka vaid halvasti ja veel halvemini minna ning suurimat puudust tunneme eelkõige kiisudele-miisudele mõeldud kraamist nagu alati.

"Teeme ära ja tule kell 4 järele," oli Anette, kelle südameasjaks on nii loomade heaolu kui MiuMjau lemmikloomapoe töös hoidmine koheselt kaasa aitama. 

Ohh kui kurb, et valimised on läbi. Pime ja kõle ümberringi ning kadunud on kõik värvilised plakatid koos sadade imetoredate inimestega, kes nagu üks mees endid meite õnne nimel olid valmis ohverdama. Eriti meeldisid mulle need härrased ja provvased, kes kõhklemata oleks loobunud oma tööst nii Toompeal kui Brüsselis, et kuskil kolkas kohalikku elukest edendada. Väga pro ja taoline altruism toob korraliku pisara silma.

Loomapäästegrupp tänab Eesti kunstnikke, käsitöölisi ja oksjonil oselejaid!

Juba traditsiooniks kujunenult otsustasid Eesti kunstnikud ja käsitöölised väsimatu Kristin Tomsoni eestvedamisel seljad taas kokku panna ja korraldasid oktoobris Ülemaailmse loomade päeva tähistamiseks suure ühise kunsti ja käsitöö oksjoni, mille tulu annetati täielikult Loomapäästegrupile.

Seekordsel oksjonil andsid oma panuse Epp Maria Kokamägi, Navitrolla, Mart Sander, Rein Meresaar, Marianne Seiman, Kristin Tomson, Kaja Terase, kunstnik pseudonüümiga Prasil, Kristiina Jakimenko, Ene Laadi, Maria Kalm, Midin Madin, Merili Vill, Ketlin Lohu ja Kristina Tammaru.

Täispikkuses on lugu loetav SIIN

Ruudi näitas täna oma edevamat naiselikku poolt. Õues pime ja masina aknad on kui peeglid ning ühtäkki märkas tüüp oma peegelkujutist.

Alul arvas, et teine koer ja tõmbas kohe turri. Hea, et kallale ei läinud. Siis jagas vist matsu ning kukkus end sättima. Ikka ühtpidi ja siis teistpidi pilk oma kujutisele naelutatud. Vaade alt üles justkui häbenedes, seejärel uhkelt ülalt alla. See jant kestis oma pool tundi.