Muinasjutumaa

Täna juhtus pull lugu. Ööbisime mägedes ja hommikul hakkasime alla tagasi kooserdama. Ei mina tea, mis külas olid koerad maanteel lamamas.

Märkasin neid varakult ja viskasin hoo maha. Nendeni jõudes pidasin üldse kinni, sest tüübid ei liikunud mitte üks meeter. Hiljem selgus, et nad luurasid ja siis sööstsid äkitselt masinate kallale. Eriti see väiksem ja noorem. On ikka ohmakad ja alla nad jäävad. Mis kohaga see peremees küll mõtleb?

Sain kuidagi mööda, aga teiselt poolt mäest tuli terve rodu masinaid. Vilgutasin, et hoo maha võtaksid - loodan, et kutsad ikka terveks jäid. Sõidame oma paar kilti edasi ja metssead tee peal.

Eesti jahimehed nutavad, et kõik on juba maha tapetud ja riigi norm jääb täitmata, aga siin näikse neid üle olema. Pidasin kinni ja läksin väljagi, et ajan vähemalt need kuradid minema. Koerad haukusid teisel poole aeda - mis neil sigadel viga on, et enam koerigi ei karda? Siin mingi looduskaitseala ka ja äkki elule aidatud? Vaevalt.

Üks heleda karvaga koer puges välja. Kui tema poole läksin ja juttu tegin, pani siva tagasi. Ja siis panid sead koerale järele ja pugesid ka aia alt läbi. Mida pekki? Läksid aga penide selja taha ja justkui õrritasid, et siit sa meid küll kätte ei saa! Na-nanna-na-naaa!

Mis pagana riik see sihuke küll on? Ei ma tea. Tundub nagu lasteraamatust võetud või äkki kolistamegi mingis muinasjuturiigis ringi. Nõps ja Ruts olid nii hämmingus, et ei teinud piuksugi. Muidu lõugavad kogu aeg. See kah imelik.

Kuu lõpus saab kolm kuud täiskarsklust täis ja perearst hoiatas, et see mõjub tervisele ülihalvasti ning kaasmõjuna võin luulusid nägema hakata. Tundub, et tal oli õigus ja veidi teistmoodi deliirium ongi käes.