"Tõmbame leelet!"

"Tõmbame leelet! Reede õhtu juba käes! Nõme on toas passida! Puudel veel lehed peal ja ilmakraadid tugevas plussis! Lähme Tartusse jõe äärde? Või Pärnusse? Seal oli ka tore!", nuruvad Nõps ja Ruts nagu väikesed lapsed.

"Andke asu! Alles jõudsime tagasi!"

Vägisi tuleb meelde üks anekdoot, kus mammi kuuleb naabrimeest koeraga rääkimas. Läheb koju ja räägib oma kiisule kohe edasi, et taat on viimase aru kaotanud, sest kujutab ette, et koer saab ta jutust aru. Olevat itsitanud pool õhtut. Eriti kass.

Siin sama lugu, aga mu koerad, va kuradid, tunnetavad reede ää. On kuidagi erutunud, hüppavad-kargavad, jõlguvad sabas ehk käivad korralikult närvidele.

Täna said aga rämeda "tillika", sest oleme kodust vaid nelja kilomeetri kaugusel. Vahet pole - mets on mets ja meri on meri! Ise muidugi kaifin täiega tuledes Toompead. Igatsen ikka vahest harva - lapsepõlvekodu ju! Pojaga sama lugu.

Ja nüüd moblad välja kõik see mees ja naine! Hakkame rokkima ja nädalavahetust pidama! Puud on tõesti lehes, vahtrad imeliselt puna-kollased.

Sügis on ka tegelikult ülimalt äge! Siiralt, kuigi minu jaoks kuidagi natuke kurb ka. Äkki seepärast, et enamus mu suhteid on lõppenud just sügiseti või hing nutab veel suve taga? Kurat seda teab?

Ma ise fännan tegelikult kaskesid kah väga - jälle mingi teema lapsepõlve ning vanevanematega. Õnneks on neid puid siin veel küllaga. Rõhk sõnal "veel".

Paneme kohe panni, vabandust grilli, kah "naerma!" Koertel jälle pidu. Arusaadav miks neile need "kodunt ära reisid" nii väga meeldivad. Lurjused, aga siiski nii väga kallid petised!