28 juuni 2015

"Tantsisin koos karudega"

6DglT-xzKcY9QlxsW9awJp„Tantsib koos karudega“ ehk jookseb koos mõmmidega oleks vast ikka õigem öelda. Ja joosta need karuhakatised tõesti
armastavad. Veidikene tuleb muidugi ise kaasa aidata ja seda me koos lastega ka tegime. Eks nad poeksid hea meelega hoopis sülle, aga see paganama aed jääb vahele. Ja jummal tänatud, sest ega nood tegelased ülemeelikus mänguhoos oska oma küünte teravust või keharammu hinnata ja siis võiksid nad kahejalgsele ju ka täiesti tahtmatult liiga teha.
Alaveski loomaparki jõudsid need karulapsed eelmisel aastal ja eks ikka sel põhjusel, et inimloom oskas emme minema peletada. Sedapuhku nendel loomakestel vedas ja teised inimesed lutitasid nad üles. Kõik on minu arust õige ja nii peakski käituma kui inimene ise looduses pasa kokku keerab. Kui pargi peremees Rein tuleb, siis hakkavad mesikäpad kõva häälega mõmisema. No ikka kõvasti kohe jorisevad. Küllap seostub habetunud taadi nägemine millegi hea ja turvalisega, aga eks eelkõige ikka „emmega“, kes kõhu täis toidab. Ilmselt nende karude suurim vaev ongi praegu nö loomuliku läheduse puudumine, sest normaalsetes oludes istuksid nad veel tissi otsas uhkelt oma aastakese või rohkemgi veel.  Lisaks tunnevad nad ka päris emme ellujäämiskoolitusest kõvasti –kõvasti puudust. Ehk seda pole ka vaja, sest päris omapäi nad vast enam looduses hakkama ei saakski. Tänaseks on nende tulevik igatahes selgunud ja mingi aeg peaksid nad ühte Leedu loomaparki kolima. Või oli see hoopis Läti? Andke andeks mu vana pea, aga minekut teevad nad igatahes üheskoos, sest see oli peremehe vaieldamatu soov, et jõnglased ei peaks lahkuminekustressi kogema ning eks „Kolmel musketäril“ ole uues kohas ka lihtsam harjuda. Soovijaid oli veelgi ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis läbi ühe vene loomapargi, mille paprid olid korras, mis korras (mis kuradi „loomapark“ see üldse on?) oleksid nad jõudnud keti otsa ning jahikoerte väljakoolitamise ohvriteks. Õnneks Rein suhtub oma hoolealustesse kui lihastesse lastesse ja uuris karutahtjate tausta ning sedapuhku imegu venelased ise käppa ning otsigu uut „koolitusmaterjali“ oma metsadest!
Ega ka kohalik veterinaarkeskus tee Alaveski tegelaste elu lihtsamaks vaid andunud bürokraadi järjekindlusega aetakse juuksekarv mitte pooleks vaid lausa kümneks. Loomakaitse Liidul on selle koha pealt põllumajandusministeeriumiga oma kogemus varnast võtta ja me ei tahagi enam riigiametitega koostööd teha  vaid saame suurimaks pinnuks nende perses! Liidu tegemistest ja põlluminni arusaamisest loomakaitsest kirjutan juba lähitulevikus pikemalt ja see ei puutu praegu asjasse. Rääkisime Reinuga sellest „kottimisest“ oma kolm-neli tundi ja mind hakkas see asi tõsiselt huvitama. Täiesti uskumatu milliseid tõkkeid oskab kohalik veterinaarkeskuse tädike välja mõelda. Näiteks ei sobinud prouale, et karudele söödeti mingite kaitsaluste kalade jäätmeid ja seetõttu ei tohi loomi ära anda.  Seadus ütleb aga, et see ei käi tapajääkide kohta ja kui sellele viidati, siis mammi näitas üles äärmist suuremeelsust ja ütles, et „leidis võimaluse kuidas karukeste probleem lahendada“. Tere talv! Piltlikult öeldes paneb ise majale tule otsa ja siis ulatab lahkelt ämbri, et saaks kustutama hakata. Või nüüd üleöö tulnud nõudmine, et karud tuleb allutada elektroonilisele jälgimisele!  Huvitav millises seaduses see veel kirjas on?  Või siis jälle põtrade aedik, mis oli ettenähtust lausa 8 korda suurem, aga proua ei osanud ilmselt mõõte teisaldada ja seetõttu kestis närvesööv kirjavahetus mitmeid kuid ja nõudis lausa pealinna ametnikke kohalesõitu enne kui vastav luba anti. Loomulikult ei käi jutt kogu veterinaarameti töötajate kohta ja see „köstri jonn“ tundub isikliku vaenamisena, mitte riikliku kottimisena. Igatahes pakkusin liidu nimel abi ja oleme valmis Alaveski rahvast tulevikus veelgi rohkem igasugu jaburate ettekirjutiste ja muu jamaga aitama. Kasvõi kohtuni välja, sest Eesti riigi kui suurima loomakaitseseaduse rikkuja karistamatust pealt vaatamisest ja seaduste tõlgendamisest on saanud tõsiselt kõrini. Soovitasin Reinule veel üht palju inimlikumat varianti kohtulahingute vältimiseks - tõmmaku see mutt lihtsalt läbi ja äkki on asi hoopis selles! Pingutagu kasvõi loomade nimel, teinekord aitab!
Karude teema juurde tagasi tulles, aga tahaksin meenutada veel üht juhtumit. Mäletatavasti tänavu kevadel ajasid jahikoerad ühe Mulgimaa karuemme paanikasse ja see laskis surmahirmus poegade juurest jalga. Isegi meedias käis suur poleemika kas ema tuleb tagasi või mitte ning kas pojad peaks metsa jätma? Olevat looduslik valik. On ta jeeeee! Keskkonnaametile ja -ministeeriumile on see mugav seisukoht, et mitte sittagi teha, aga tegemist on kõige puhtamal kujul inimtekkelise põhjusega, mil pole loodusliku valikuga mingit pistmist. Kuulsin, et ühe kodaniku pärimise peale nende karupoegade saatuse kohta vastas riigiametnik innustunult, et algselt eemaldati pojad küll loodusest, aga hiljem viidi sinna tagasi ja ennäe imet – ka emme tuli tagasi oma kallite laste juurde. Lõpp hea, kõik hea ja nüüd olevat tõestatud, et karuemmed ei jäta omi jõnglasi! Eks ole jälle väga mugav seisukoht ja riik ei pea midagi tegema ning kodanikud on loo ilusa lõpu üle õnnelikud. Tegelikult on pea kogu jutt täispask ja ei ilmunud seda karuemmet kuskilt. Muide, seda on ka palju uuritud ja ei nad tagasi enam tule kui kord juba surmahirmus juba minema on lidunud. Mis puudutab aga neid Mulgi karulapsi, siis võin kõigi rahustuseks öelda, et elus nad on, aga nende turvalisuse huvides pole mõtet mul rohkem selle koha pealt lõugu lõksutada.
Ja nüüd Alaveskile tagasi.  Mõmmidega sai edasi-tagasi silgatud oma pool tundi ja nemad, eriti aga see kõige kleenuksem, oleks võinud joosta veel mitmeid tunde. Lapsed samuti. Mina va vana peer ei jõudnud vaid noortega sammu pidada. Kes tahavad Alaveski kolmele musketärile veel enne ärasõitu viimase pilgu visata, peaksid sammud sinnapoole sättima. Muide, ega sealsed puurid tühjaks jää ja saate näha ka kolme tänavu ilmavalgust näinud mõmmibeebit. Nad on imearmsad. Küllap teate seda isegi, aga minge visake pilk peale, andke oma lastele rannal vedelemise või arvutis passimise asemel veidike loodusharidust ja see tuleb ainult kasuks. Uskuge mind!