Mis imeloom see nii pika sabaga teed ületab? Ei sellest kohe aru saanudki vaid alles ligemale jõudes sain sotti, et pardiemme koos oma tittedega ületab maanteed. Veel üks pesakond?! Kohe-kohe on aastavahetus ja ikka veel kooruvad? See saab tähendada vaid üht - pikka-pikka sooja suve. See on küll hää!

Kordamine on tarkuse ema ja tublidus ettevõtlikkuse isa. Me hakkasime nüüd ka Rutsiga tarkadeks ja tublideks ettevõtjateks ning raha lausa voolab uksest-aknast sisse.
Kuidas küll, tahate kindlasti teada? Väga lihtne ja hakkasime korraldama loodusmatku. Täpsemalt öeldes vaalavaatlusmatku ja mitte kusagil kaugel ookeanil vaid siinsamuses koduses Eestis ühe karjääri peal.

Harjutusi eelseisvaks eluks. Nagu mäletate, siis lubasin pärast 80-dat sünnipäeva paarikümneseid neidusid lausa mitme kaupa rasestama hakata, sest siis lõpuks olen ometigi päriselt isaduseks valmis.

Sinna on veel natuke aega, aga väga pühendunult juba valmistun nagu isegi pildilt näete.

Paar päeva tagasi oleksin peaaegu, et endale veel teise koera lisaks saanud. Tegime Ruudiga õhtust jalutusringi kui korraga üks ilmatumalt vahva retriiver sabas vantsima hakkas. Hästi sõbralik ja väga tore tegelane. Ruudi va ohmakas näitas alul muidugist hambaid ja tahtis talle turja karata. Kutsusin teda mõistagi korrale, aga külalist see Rutsi tõmblemine eriti ei huvitanudki.

Pilves, sajab ja üks suur jama. Ometigi seda ennustati ette juba sada või enamgi aastat tagasi kui nafta progressivankri ette rakendati. Siis peeti neid teadlasi hulluks. Ka täna on pigem targem kliimast mitte rääkida kui lolli inimese silti otsa ette ei taha saada. Võime ju vaiki olla, aga tulevik saab olema aina hallim, vihmasem ja marusem. Saate isegi näha, aga loodetavasti ei pühi kliimamuutus meid siit maamunalt minema nagu see kümnete tteiste tsivilisatsioonidega varasemalt teinud on.

Jälle üks päev saigi otsa. Täitsa hea päev oli. Nagu pildilt isegi näete, siis ka Ruudi mõistab päikeseloojanguid nautida.

See on vast nüüd küll soovmõtlemine, aga vähemalt täna ta vaatas küll pikalt-pikalt ja väga mõtlikult kuniks see põlev kera merre vajus.

Mida ta küll mõtles? Kes seda teab, aga oleks ikka hiiglama vahva küll kui loomade-lindude keelt ja meelt lõpuni mõista suudaks.

"Ära ole selline lödipüks! Ole mees! Ma olen sel aastal juba kuus korda meres käinud," kutsus Ruudi ujuma.

Täitsa sassis omadega, aga ega koerale sa alla ka jääda. Umbes sama lugu nagu naisega ja siis ei jõua tänitamist enam ära kuulata.

Hommikul oli põhjendatud kahtlus, et tõenäoliselt päikest ma rohkem ei näegi.Tekkis juba selline lootusetuse tunne, sest ainult vihm, vihm, vihm kõik see aeg, mis ma "lõunas" ringi kooserdasin. Ma muidugi põgenesin lausa mitu korda lätlaste juurde peitu ka, aga see ei muuda suurt miskit.

Saigi see ühtekuuluvuse ja sõprusevärk otsa. Jummel tänatud - näolihased sõbralikult naeratamisest krampis ja käsi kallite kaasmaalaste turjale vennalikust patsutamisest kipsis. Kaua sa ikka jõuad? Põgenesime Ruudiga eile poolest päevast sügavale metsa sisse järve äärde ja lasime need pelgalt paari päevaga kogunenud vaka all hoitud tusatunded valla. Oi me karjusime ja oi me tapsime. Oma tuhat sääske sai kohe kindlasti pasunasse. Väga vabastav ja eestlast ei tohiks ikka sellise vaimse murdumise piirini viia.

Koera märgati esimest korda selle nädala alul Värskas, järgmisel päeval oli ta juba Karisilla külas – magas vihma käes bussijaamas ja käis taludes süüa nurumas. Kõndis aga koon maas ja ulgus omaette. 

Hilisõhtul oli vaene koer lootuse lõplikult kaotanud ja andis alla. Justkui meelega vabasurma minnes viskas ta kesest teed sirakile ning polnud enam tema asi kas keegi üle sõidab või ligi tuleb. Tehke minuga, mida iganes heaks arvate!

Lugu on loetav Loomaveebis

Kell on pea neli ja näitab 32 kraadi. Hakkab leebuma. 

Tipphetkel mõni tund tagasi oli 48. Jummalast tõsijutt kui natuke valetada.

Elva jõe ja Emajõe ristumiskohas siis selline vaatepilt.

Mis loomadega tegu? Ise pakuks krokodilli, jõehobu või kobrast. Ei suuda kuidagi otsustada - nad ju nii sarnased.

Koristasin garaazi ja vanamoor tuli abiks. Tuhlas aga mööda riiuleid ja kappe ning enamus minu arust "igati vajalikke" tööriistu ja autojuppe lendas muudkui prügisse. Korraga kisa taevani:

"Ahaa, nüüd ma tean, millega sa siin kõik need päevad tegeled! Kelle stringid need on? Ja miks neil lamp küljes on?!"

Kohutav asi juhtus täna ja vähemalt Põhja-Eestis oli sellele ka ohtralt tunnistajaid - päike nimelt paistis.
Võtsin aega ja stopper näitas, et lausa 2 minutit ja 34 sekundit. Pean riigiasutusi tunnustama ja vähemalt Koplis ohusireenid üürgasid korralikult. Ka SMS-teavitussüsteem toimis laitmatult - umbes 3 sekundit peale päikese nähtavaks tulemist saabus personaalne sõnum:

Välikemmergud - kohad, millest pea 55.eluaastani suure kaarega mööda käisin tulgu või veeuputus.

Pärast vanderselliks hakkamist astun nüüd ikka avalikest käimlatest vahest läbi ka. Loomulikult peab kõik tipp-topp puhas olema ja siin juba allahindlust pole võimalik teha.
Ometigi pole see lugu meie kemmergukultuurist vaid juhtus üks lahe vahejuhtum. 

Lootusetus, pisarad ja toores jõud. Vange ei võetud ja armu ei antud. Korraga katkestas mägise karge vaikuse meeleheitlik röögatus, mille peale isegi kõige julgemad saamid võtsid kõige kiiremad põhjapõdrad ning kukkusid Venemaa poole kappama, et sealt kaitset ja varjupaika paluda.

"No nii poisid! Siit peseb üks korralik keretäis! Iga mähkme vahetuse ja unetu öö eest! Iga tunnistusel oleva kahe ja kooli kutsumise eest! Vinninäolise pubekaea plärtsumiste eest kohe topelt!"

"Emme-emme tule appi!"

Kliimasoojenemine. Kohutav värk. Hülgeid enam põle ja jääkarud on koertega sama mõõtu kahanenud. 

Kohtusime ühega polaarjoone taga. No vaadake ise, mis maailma suurimast kiskjast alles on jäänud. Nutt tuleb peale. 

Päästsin ühe ära ja tarisin kaasa. Ruudi panin nimeks. Kuulab nagu küll.

18 aastat tagasi arvasin, et teeme loomakaitseseaduse siva korda. 5 aastat tagasi lootsin, et ehk saaks vähemalt olulised punktid minu elu jooksul parandatud. Täna on selge, et jääb ära ja kogu kupatus jääb valdavalt tänavu märtsikuus sündinud lapselapse õlule.

Mis kuradi pärast me küll neid samu jobusid ikka tagasi valime? Varsti läheb taas trall lahti ja nad on nii neetult targad, ilusad ja tublid, et paha hakkab. Pühalikult lubatakse me elukest parandada. Läheb siis või? Näikse, et kõik läheb aina sitemaks ja seda teps mitte ainult "onu putja" pärast.

Mõni aeglasema taibuga inimene ei saa ehk aru mida paganat ma pildil teen? Vastan. Hommikuse kohvi ajal toimunud sisekaemuse ajel mõistsin lõpuks, et olen tegelikult põhjapõder. 

Nii ma nende võrratute loomade karja sulandusingi ja toitusin kogu päeva samblast. Kaalulangus viis kilo ja seda kõigest ühe päevaga. Soovitan soojalt kõigile, kes samasugused paksukesed nagu minagi.

Nüüd tahavad kindlasti mõned kiuslikumad inimesed teada miks ma oma polaarreisile kaasa tulnud meessoost "tited" hülgasin kui vastutustundetult tundrasse kolisin?

Vahel juhtub nii, et päike ei lähegi looja. Tegin tunnike pärast südaööd mõned fotodki. Seda suurt ilmaimet tullakse kaema nii lähemalt kui kaugelt. Kohe tuhandete kaupa tullakse. Tulin minagi koos oma tittedega, kellest üks on juba peaaegu kolme- ja teine neljakümne aastane.

Inimene on aegade algusest ikka päikest kummardanud jättes peakangelase, emakese maa ülekohtuselt unarusse. Loodusrahvad, eestlaste esivanemad nende seas moodustasid mõnusa erandi ning nägid veidi suuremat pilti.

Tegus hommik. Rebasel vedas ja kutsikatele on suutäis kindlustatud. Linnul ei vedanud aga kohe üldse, aga nii need asjad siin maa peal juba säätud on.

Ilmselt on ka temal praegusel aastaajal pesas tited ootamas kuid nüüd peab paariline kahe eest rügama hakkama. Loodetavasti saab hakkama. Küllap saabki, sest valikut ju väga pole.

Ma nagu ikka looduse sees ja loodusega koos. Telekat pole vajagi - üks ehedamast ehedam dokk jookseb 24/7 ja taha vaid vaadata.

Põhja sa need lapsed koos endaga vead, on emmed kindlad olnud. Seni olen küll tuliselt vastu vaielnud, aga neil on ERANDKORRAS vististi siiski õigus olnud.

Deem, kus mulle ei meeldi tunnistada, et nad vahest VÄGA HARVA võivad asjadest isegi õieti aru saada.

On nende poistega nagu on, aga vähemalt tütreid pole ma veel nii madalale tarinud. Rõhk sõnal "VEEL" ja küll ma jõuan.

Vanus on sealmaal, et aina sagedamini tuleb mõne tuttava inimese number telefonist kustutada - läksid paremasse maailma. Enne õiget aega enamasti. Mõned nädalad tagasi jäin korraga kahest tuttavast ilma. Teab, mis tihedalt enam ei suhelnudki, aga nüüd pole enam võimalust helistadagi ja seda jäädavalt. Ääretult kurb, mis aina tugevamalt tuletab meelde, et kõik on vägagi ajutine, seesamune ümmargune kera, millel elame, kaasa arvatud.

Aga nüüd vahetame meeleolu ja pajatan teile ühest meessoo alatult reetnud tüübist, kelle numbri viimati olude sunnil kustutasin. Repliigi korras mainin, et tõbras on siiamaani täitsa elus. Ja nüüd kõigest järjekorras. MIHKEL on tema nimi! Jätke see meelde!

Rutsil on põhjendatud kahtlus bussijuhi kainuse osas. Igal juhul puurib ta praamil meie kõrval seisvat masinat kullipilgul.

Kui Nõps magas öösiti juhiistmel ja sõidu ajal oli alati kõrvaistuja toolil, siis Ruudi on võimalusel alati tähtsa näoga rooli taga. Vähemalt siis kui masin seisab.

Varsti avastas Tiina Pontu suust suured-suured kasvajad. Teie abiga head annetajad said need toona eemaldatud ning õnneks polnud tegu halvaloomuliste kasvajatega. 

Kliinikus anti karm korraldus tulla koheselt tagasi kui need uuesti kasvama peaksid. Nüüd on see aeg käes - enam ei anna venitada mitte üks meeter ja kohe-kohe hakkab asi pöördumatult halvaks muutuma.

Loo lugemiseks klikka Loomaveebi