Pilves, sajab ja üks suur jama. Ometigi seda ennustati ette juba sada või enamgi aastat tagasi kui nafta progressivankri ette rakendati. Siis peeti neid teadlasi hulluks. Ka täna on pigem targem kliimast mitte rääkida kui lolli inimese silti otsa ette ei taha saada. Võime ju vaiki olla, aga tulevik saab olema aina hallim, vihmasem ja marusem. Saate isegi näha, aga loodetavasti ei pühi kliimamuutus meid siit maamunalt minema nagu see kümnete tteiste tsivilisatsioonidega varasemalt teinud on.

Meenutangi viimast tormi, mille sarnast olin varasemalt vaid loodusdokkides telekast kuskil kaugel Aafrikas või Lõuna-Ameerikas näinud. Loomulikult jäi see Eesti maru ikka kümneid kordi alla, aga sähvis ikka nii korralikult, et loe või keset ööd raamatut.
Mul siin suvekodu elutoa akna all üks pisike tiigike, mida kohalikud küll mereks kutsuvad. Ja tiigikese peal elavad mul vesikanad. Kohaliku rahva kõnepruugis siis luiged - emme-issi ja viis titte.

Näikse, et mu uus töö ongi nüüd nende loendamine. Iga jummala päev loen mitu korda üle ja uurin binokliga, et õngekonks kõris või -nöör ümber kaela pole. Senini on kõik väga hästi.
Tormiööl olin aga tõsises mures, sest veepinna kohal puhus tuul sellise kimaga, et viib kõik väiksemad tegelased vähemalt Rootsini või kaugemalegi. Draamat lisasid taevas meeleheitlikult röökivad õhukanad, kes igasugu loodusseaduste kiuste vastu pidasid ja teps mitte alla ei sadanud. Täpsustuseks lisan, et õhukanasid kutsutakse siinkandis millegipärast kajakateks. Täitsa imelik!

Hommik oli helgem ja vesikanapere tuli tavapärasele rivistusele akna taha. Üks, kaks, kolm, neli, aga kus on viies? Kas tõesti sai hukka? Ei saanud ja see hellik oli ikka emme ligidal. Vahest harva kui koos teiste jõnglastega kaugemale siiberdama läheb. Memmepoeg sihuke!
Nii me elamegi. Vesikanad meid enam ei karda ja poegi kaitsev sisistamine sai ammuilma otsa. Küllap aitas kaasa see, et istusin isegi paar päeva pesa peal kui vanalindudel kondid-liikmed kangeks jäid.

Täitsa vahva on neid jälgida ja aru ma ei saa, mis kuradi ühiskonda laastavast vaimse häire epideemiast jahutakse? Looduslikku rahustit on kõik kohad täis ja ei jõua seda ilu ära vaadata.
Üsna sageli pargib vesikanapere endid ööseks meite masina lähistele. Äkki juhus või tunnevad end turvalisemalt. Tont seda teab, aga endale meeldib mõelda, et ehk meite lähedal on neil siis väheke kindlam tunne.

Ja hommikul tõmbavad leelet. Mul jälle mure suur, et elusalt tagasi jõuaksid. Paar päeva kimasid noored siin skuutritega. Oi ma oleksin nad ää uputanud kui üle mu kanade oleksid sõitnud. Õnneks nii ei läinud. Tallinnas Stromkal elavad ka vesikanad ja loendasin neidki kui Ruudiga jalutusringe tegin. Sügist nägid vaid pooled tittedest ja paar aastat tagasi jäi vaid üksainumas seitsmest ellu. Tundub, et siin on neil paremad võimalused. Eks ma sügisel raporteerin teile.