Neetud vargad!

Esimene halb kogemus mu kõikidest viimase aja reisidest ja pole siin turvaline midagi. Tuleme Ruudiga jalutamast ja Nõpsik on õues. Ja veel esimesest uksest rihma küljes!

Kuidas ta sinna sai? Masina kõrval seisab politseiauto, aga sõidab meile aeglaselt vastu. Viipab käega, sest rannas rääkisime - küsisid kas mina kutsusin neid ja kus põleb?

Head aega ja tänud mõnusa kohtlemise eest Valencia

Kindlasti kohtume taas, sest eile kirjutatud Alboraia on ju sisuliselt Valencia linnaosa. Paradiisist, vaikusest ja sinisest merest võib ka siiber saada. Täna hommikul oli pesupäev camperite laagris ja küürisin seened seljalt. Panin veepaagid täis ja andsime tuld – tere Barcelona.

Uskumatu, sain interneti tagasi!

Punane tuli. Ahh jõuan küll ja polnud see punane ühti. Paarisaja meetri pärast veel foor ja jälle vilgub. Jõuan, mitte üht autot ega inimest pole. Õhtu käes juba.

Ja kohe taas foor. Ja jälle punane. Imestusega vaatan, et trobikond politseimasinaid on liiklushuligaani püüdma tulnud kuskile pagana Valencia äärelinna. Siiski ei tulnud ja tegu oli lihtsalt jaoskonnaga.

Alboraia

Füüsiliselt me ööbime sellises kohas nagu Meliana, mis siinpool maanteed on kilomeetrite pikkuses tühermaa koos metsiku rannaga. Meile see sobib ülihästi. Aga kohe selle tagant algab Alboraia, kus käin poes ja söömas. Pole suur rajoon - kilomeeter pikk ja äkki mingi 600 meetrit lai. Valenciast mõne kiltsi kaugusel.

Valencia liiklus

Valencia liiklust on kirutud. Isegi teiste linnade hispaanlased olevat seal jännis, väljamaalastest rääkimata. Hispaanias on seesamune "vilkuvate kollaste fooride süsteem ja võid minna kui teisi ei tule. Aga tulevad ju kogu aeg! Ometigi kõik sujub kuid vajub harjumist.

Sõpru muudkui lisandub

Järgmisel nädalal võtame ilmselt kodutee ette ja hakkama kolistama läbi linnade ning riikide põhja poole tagasi. Nii mõnessegi jään kauemaks. Näiteks Barcelonasse. See siit mingi 360 kiltsi.

Hommikul uurisin Helenilt, aga soovitas Ingridile, üks eestlanna, kes siia kolis, helistada. Tema teadvat paremini. Ai pagan temast jäi lugu netipuudusel tegemata. Neid lugusid on tegelikult veel hunnikus.

Üllatav päev

Hispaania kunn ei andnudki Ruudile medalit vaid lõi ta hoopis rüütliks. Nüüd pean teda kutsuma senjoor Rudiokoks. Haige või nõme või mõlemad. Lisaks tasub riik edaspidi ta raviarved ja toidukulud.

Mäletavasti ta päästis eile ühe noore neiu elu, kes ameles rannas oma kallimaga. Ruudi sekkus viimasel hetkel oma eluga riskides kui see jõhkard oleks talle keele suhu toppinud. 

Ruudil uus komme - poeb auto alla

Päike pole enam nii vali ja temperatuuri vaid paarikümne kraadi ringis. Asi pole palavuses.
Küllap õppis Nõpsilt. Too nimelt nii tark ja jagas ära, et auto alt läbi roomates saab ka teise külje peal haukuda. Muidu rihm ei lase.

Nüüd nad siis luuravad, lootes kellegilt selle triki abil jalg otsast hammustada.

Rutsile kingiti pall

Ruudi sai palli. Üks laps tõi. Emme tõlkis:

"Las võtab minu palli ja siis ta pole enam kurb, kuri ja õnnetu."

Mnjah, lapsed on vahvad ja jagavad ehk vahest meistki rohkem matsu. Kusjuures tuli Ruudi juurde ja andis pealaele musi. See on küll müstika! Ruudi lubas?!

Aprillinali?!

Olen igasugu asju pika elu jooksul näinud. Tänane suutis, aga üllatada.

Tuli noor naine koos nelja mehega randa. Otse parkla servas, kus üsna palju inimesi. Seisin neile päris lähedal, nii umbes 50 meetri kaugusel. Võttis aga püksikud jalast ja t-särgi seljast. Rinnahoidjat polnud. Jummalast alasti.  Seejärel keerutas tantsides paar-kolm ringikest. Mehepojad kiitsid noogutades takka.

Siis pani pesu siva-siva tagasi jalga. Rindade katmisega polnud kiiret. Edasi tõmbas tagi ja teksad üll nagu midagi poleks juhtunudki. Nüüd läksid randa rahumeeli jalutama.

Püüan kohaneda. Ülemeelik libu? Narkar? Kohalikud kombed või aprillinali? Ei saa veel sotti, aga taolisi nalju võiksid naised ju rohkem teha. Kohe palju rohkem ja ikka avalikes kohtades. Mina olen kahe käega poolt! 

Võit! Eesti keelustab koerte ketis pidamise!

Täna, 1.aprillil toimus Maaeluministeeriumis järjekordne planeeritud töökoosolek seoses “AITAB! Rahvaalgatus Loomakaitseseaduse ja sellega seonduvate õigusaktide muutmiseks” ettepanekutega. 

Lisaks ministeeriumi ning Põllumajandus ja Toiduameti (PTA) töötajatele osalesid ümaralaual Eestimaa Loomakaitse Liidu (ELL), Eesti Loomakaitse Seltsi (ELS), Varjupaikade MTÜ, Loomapäästegrupi (LPG) ja MTÜ Nähtamatud loomad esindajad.

Edasi loe SIIT

Nõpsikust on hellik saanud

Vaatan teda. Võiks vaatama jäädagi. 16 aastat on soliidne vanus.

Teeb kadumistrikke. Küll ma pean neid ette nägema. Räme võitleja. Nii kui Ruts õues hingab kõvemalt, siis kohe lahingusse.

Muidu kogu aeg jala kõrval. Hoiab väga ligi. Varem nii ei teinud. Ohumärk?

Viiekas või keelekas?

Eile Merili päris, et jään kuidagi kauaks ära. Kas äkki on mingi senjoriita, kelle koju toon? On ja ei ole kah, aga vastutustundliku mehena ei hakka puid metsa tooma. Eesti naised eelkõige!

Täna hellas absoluutselt võõras inimene ja päris, millal naasen? Terje nimeks. Ma kohe mesijuttu puhuma, et sina ja aint sina. Ütlesin, et saabun 2.mail. Lubasin maailma parimat keelekat. Ta kuulis, et viiekat.

Betty läks koju taastuma

Nett ke*ib siin täiega. Mul kaks moblat. Teine tagavaraks. Eesti number ei toimi enam üldse. Kõnedele saab ikka vastata, aga Hispaania oma mürab küll. Netivärgindusega on Põhjamaad ees kuhjaga. Tõsi.

Saab ka kaugelt Eesti loomi aidata. Rebeka Meisterile tänud. Teab ise, kelle eest. Homme läheb üks kunde Sõle kliinikusse. Viimane sirge. Võtame valu ära ja anname ehk paar kuud eluaega juurde. Omanikule raske seletada. Loom juba vana kah.

Lase meid õue!

Lase meid õue. Palun. Miks täna ei saa? Ma pole ju midagi valesti teinud! Loomapiinamine!

Pärast Nõpsi viimast plehkupanemist läksid rihmad üksjagu lühemaks. Urmas Oru, Kanal 2 toonane boss ütles mulle toona, et äkki mu rihm on liiga pikk ja klähvin liiga palju? Tuleks lühemaks teha!

Appi! Liiga palju veini!

3 meest. 3 camperit. Kahel koerad kaasas. Naisi polnud. Üsna ühtekad seega. Sakslased. Kui juba 4 meest kokku saavad, siis nad kindlasti mõtlevad miskit head välja.

Mõtlesimegi ja otsustasime 5 miljardit liitrit veini ära juua. Siis läksime randa. Viga. Seal oli maailma koledama rinna konkurss.

Mida teen?

No mida siin ikka teha? Pool päeva olen rannas paljaid rindu ja pepusid passinud. Siin ikka pakutakse. Nagu pervert.

Siis käisin poes. Tahtsin suhkrut osta. Blanco on suhkur. Vist? Hea, et üle küsisin - muidu oleks soola ostnud. Pakid ju pea ühesugused.

Täna sain veel ühe hispaanlannaga tuttavaks. Ütles, et ega siin väga inglise keelt räägita, aga rääkis kenasti. Või siis sama halvasti nagu isegi. Vahet pole, peaasi, et teineteisest aru saame.

Nõps läks linna peale laiama

Nõps läks kaduma. Juhtus see, mida väljamaal kõige rohkem kardan. Eile õhtul lasin nad rannas jooksma nagu ikka. Ruudi tiirutas oma paarkümmend mintsi. Siis oli Nõpsi kord.

Ootan ja ootan. Tüüpi ei tule. Rannas pime ka nagu vaegvalge pees. See GPS tuvastus tegelikult väga ei tööta.

Üle poole tunni möödas ja otsustasin majade vahed läbi sõita. Memm paneb vahest trampima ja ei oska tagasi tulla. Vanainimese värk.

Ukraina taat Boris: “Suur aitäh! Te hellitate mind koos kassiga täitsa ära!”

“Tere ja suur aitäh,” lausub vanem meesterahvas Tallinna vanalinnas sulaselges eesti keeles kui talle järele sõitsin, et kiisuga kliinikusse minna. Härrat ja tema punast kassi ümbritsenud noored ukrainlannad olid hämmingus. Seda olin minagi ja alul arvasin, et tegemist on mingi eksitusega kui vaatasin härrat, kes Tallinna kirjaga nokatsit uhkelt kandis. Vaatamata sellele palusin tal autosse istuda, sest ei saanud siin küll mingit eksitust olla.

Edasi lugemiseks klikka Loomaveebi

Karmi halli talve midagi ka ilusat

Mäletate Cleod? Muidugi ei mäleta, sest mu näoraamat ongi vaid vigaste loomade kogunemiskoht.

Aga oli kunagi üks koer, kellest kribasin. Ravimatu ja tapamaja produkt kuid lubage esitleda - siin ta on elu ja tervise juures ning õnnelikum kui kunagi varem.

Loomaarst Anu Poopuu nägi temaga vatti ja ilmselt see pingutus kandiski vilja. Anu kirjutas:

Mina tänan ja kogu südamest!

Asi oli hapu ja niimoodi läheb ühing pankrotti ning ei aita enam ühtegi looma. Seda ei saa ma lubada. Loodan, et mõistate.

Pärast postitust hakkas aga jää liikuma ning sain vabama voli arstidele põhjalikemate uuringute tegemiseks anda.

Progress. Hakkas pissima ja kakama. Hakkas kontrollima ka käppasid. Pead veel ei hoia. Jube kisakõri. Ainult süles on vait. Loomade Kiirabi Kliiniku naised hellitavad nagu oma last. Karin Krutob eriti.

Homme hommikul taas Eriveti kliinikus uus uuring. Ei saa laekumisi täna vaadata, aga usun kogu hingest, et oleme jännist väljas. Hommikul raamatupidaja ütleb. Hoian hinge kinni aga väga enam ei põe.

Suur-suur aitäh, et teda surema ei jätnud! Siiralt! On veel üks inimene, keda tahaksin eriti tänada. Täna mul pole selleks luba, sest heateol pole ju nime. Jääb ehk tulevikku, sest tänada väga tahaks.

Võitleme selle kutsika eest edasi. Tänud teile head annetajad. See kõik on täiesti vägev!

Kõik reaktsiooni

Ööbimine jäneseurus

Õhtu eel käisid külalised. Jänesed. Vist. Või oravad. Või jänkude moodi rotid.

Ikka jänesed. Nagu selgub, siis ööbime jäneseurus. Kindlasti hüljatud ja peaks ää "päästma?"

Nali. Käed eemale. Kuulsin, et Eestis jänkudel ka pojad ja juba päästetakse. Kasutage aju ja lugege loodusõpetuse algmaterjali. Nad pole hädas ja ärge turkige.

Uskumatu lugu

Mees samasugune kiilakas nagu minagi, aga ilma suure kõhuta astus masina juurde ja ütles:

 

"Buenos diaz"

Nõps ja Ruts mõistagi marus, aga ei hammustanud.

"Ma ei karda koeri. Nad on mu sõbrad," sõnas ta lahkudes.

Kurb lugu debiilikust

Kas teate kedagist, kes lõunamaal end kiilaks ajab?

Ja mina ka ei tea kuniks peeglisse vaatan. Nüüd peanahk kestendab nagu maol ning lisaks villid. Pesuehtsad villid! WTF?

Nii kuum on tunne!

Pool 5 on kell õhtul. Hakkab hellitama ja kõigest 28 kraadi näitab. Linnas majade vahel tõusis 33-ni. Minu jaoks üliväga "too much," aga see kraad siin tundub palju leebem kui kodus.

Pakasega sama lugu, miinus 43 kraadi, mida polaarjoone taga kogesin, on nagu Eesti 25, aga rämedalt vastik ikka. Niiskus. Ei muud.