Nagi naksti sai täna Tartus uut silda inspekteerimas käidud. Täitsa tipp-topp ja pole nii kitsas ühti kui pahatahtlikud ajakirjanikud häid lugejaid eksitada püüdsid. See on meil paraku tavaks, et midagi lihtsalt peab halvasti olema. Ja kui miskit tõesti laita ei ole, siis saab vähemalt viidata sellele, et töömees Toomasele kukkus haamer jalale ja tüüp niipea tööle ei saa. Aga Tomil on neli väikest last, kes nüüd ilmselt nälga surevad. Väga luks loo lõpp ja klikid tulevad. Õujeee!

Nali naljaks, aga sildadest rääkides mõlgub paar seika mu meelel. Hiinlased näiteks ehitasid päris pika silla üsna kõrgele valmis viie kuuga. See oli muidugi lühem kui videos nähtav monstrum, aga ikkagist. Demokraatlikes riikides, kuhu ka Eesti kuulub on teine ajaarvamine ja graafik. Esimesed viis aastat vaieldakse kas silda on üleüldse vaja. Järgmised viis aastat planeeritakse ja projekteeritakse. Ehitamisele kulub samuti viis aastat ning ka nime valikule kulub tulist kismat veel viis aastat otsa. Umbes nii. Kui kaua Virtsu-Kuivastu sillast räägitakse? Oi-oi-oi ja seda on patt isegi meenutada.

Lõpuks saab sillakene kaunikene valmis ja uus trall läheb lahti. Poliitikud puha avavad ja taovad enestele vastu rinda - mina tegin, valige mind! Oot-oot-oot ja mida te siis tegite? Ehitasite meie raha eest meie maale hädavajaliku ühenduse ja nüüd tahate pai, kalli ja põsemusi saada? Hulluks läksite vä?

Demokraatial on omad hädad, aga autokraatiale annab silmad igatahes ette. Nii ma arvan. Veel arvan, et liiga palju demokraatiat ja igasugu vabadusi viib meid lõpuks rämeda kisma ja anarhiani. Loodetavasti eksin. Annaks jummel, aga nüüd uue hooga Saaremaa silda planeerima. Ei-ei, pidage hoogu ja hakkame ikka taas vaidlema kas seda üldse vaja on? Umbes järjekordse viiekümne aastaga peaksime selle vast selgeks saama küll.