"Helistas minule Kätlin Lauren-Sireli "Urr ja Nurrist" ja küsis, kas ma tööl või kodus. Vastasin, et kodus. Kätlin seepeale, et davai tule läbi - mul on su lindudele natuke söögipoolist."
Ja siit hakkaski kogu lugu tegelikult pihta, aga Valner va tõbras sai kogu kiituse endale kui keset suve Jõuluvana mängima kukkus. Nüüd on asi vähemalt aus ja õige ning suur aitäh Urr ja Nurr, kes selle minu lahke onuna laiamise võimalikuks tegi.
"Säh sulle "natuke söögipoolist" - sellele pildile mahtus vaid kolmandik sellest!"
Eelkõige lindudele mõeldud toidust suur osa läheb sedapuhku Eino Roosioksale, sest tal neid sulelisi sada ja peale ka. Meil endal ei kulu nii palju ära. Teine ports läheb Eesti Papagoi Ühingule, kes samuti hädas nagu mustlane mädas.
Rääkisin päeval Katarinaga ja tal samuti pandeemia ajal lood kehvad. Naine aga uhke ja annetusi ei tihka küsida. Kuid õiged sõbrad ilmuvadki alati halval ajal välja. Küllap teate seda isegi. Ülejäänud mant jaguneb gängi linnuomanike vahel, kelle kodudes Lasnamäe koduloomaaiast päästetud tiivulised uue võimaluse said.
Vat selline Valneri reegel siis, et "mängusõpru" tuleb alati hoida ja aidata. Eino ja Katarina on Loomapäästegängi mängusõbrad, kes alati võimalusel appi on tulnud. Jaga kui on ja ära lase heal kraamil raisku minna. Säherdune on teine Valneri kirjutamata reegel. Mind ajab eriti leili kui liha sisaldavad tooted raisku läevad - kogu see hirm ja valu ja surm oli asjata ning täiesti mõttetu.
Vat sihuksed lood, veelkord kniks ja kraaps Kätlin ja uurnurrukad!
