1. jaanuar 2021

"Äkki poleks sel aastal enam nii laisk?"

Käisin vanamehel kätt surumas. Õigemini panime nukid popilt kokku nagu uus aeg nõuab. Me ilma ette kirjutamata väga ettevaatlikud, sest ei taha mitte ta kirstunaelaks kasvõi kogemata saada. Ärge teie ka "kurvaks statistikaks" muutuge ja kuulake vahel alalhoiuinstinkti ka. 

Taat kah väga üksik. Ta oma valik, sest iseloom naa eraklik. Veevalaja. Ise ka ja aina eraklikumaks muutun. Tema on ikka väga "too much". Loodetavasti ma kolmekümne aasta pärast suhtlen ikka rohkemate kui ainult paari-kolme inimesega.

Ja tulen sealt ära ning märkan teeservas mingit tumedat "topsukest" oma kümme sentimeetrit valgest joonest sõidutee poole. Tundus selline porine lumetükk nagu neid ikka masinate alt talvel kukub.

"Aga äkki ei olnud? Tundus silmanurgast nagu lind olevat? Keeraks ringi ja kontrolliks? Ahh ei viitsi, nagunii oli lumi!"

Taolisi ärajäänud ümberkeeramisi oli möödunud aastal kaks. Mõlemad suvel Aegviidus kui Erko juurest tagasi päälinna sõitsin. Ühel korral passis hirmpirakas konn keset teed ja teisel vuras siil. Ei viitsinud seisma jääda ja lootsin, et küll saavad ise hakkama. Kilomeetri pärast kui masinad vastu sõitsid, hakkas hing valutama, et kas said ikka tervelt üle või sõideti laiaks? Kuradi laiskus - oleksin pidanud nad siiski minema kupatama!

Sedapuhku keerasin otsa küll ringi ja läksin kontrollima. "Lumetükk" hüppas teeperve poole enne kui masina seisma sain. Vaatsime veidi aega tõtt. Värbkakk. Oli vist säherdune nimi? Ma linde eriti ei tunne. Nende tillukeste osavate küttidega väga tihti ei trehva ka. 

Tore linnuke, aga kas on ka viga saanud? Raskelt küll mitte ja ilmselt sai kergema paugu kui kõrgemale kaubikule või bussile ise otsa lendas. Hoidsin teist avatud peopesadel. Lõpuks tegi minekut. Esmalt peatus oksal, siis põrutas taadi maja taha. Küllap elutsebki seal. Hästi äge!

Vanamehel on veel üks isemoodi sõber viimased paar-kolm aastat, kes aeda ümber kujundada aitab. Mäger. Kui pakkusin, et viin teiste mäkrade juurde kui tüli teeb ja ette jääb, siis käratas, et jätku ma loom rahule - see on tema isiklik looduskaitseala. Uskuge mind ja seda ta maalapp tõesti on. Isegi rohutirtsud on üle loetud ja kupatas eksootilist elukat omava tuttava aia taha kui too tahtis neid söögiks kaasa korjata. 

Ei ta tunnusta kunagi ega ütle hääd sõna. Toriseb ja õiendab, aga hinges on soe. Lausa kuum, aga ei näita välja. Eesti värk. Oli mul kunagi üks naiska ka, kes kümne aasta jooksul mitte ühtki tunnustavat sõna ei öelnud. 

Ikka teiste mehad olid tublid ja toredad, aga tema oma puhas null. Ei ma hoolinud, aga teinekord viskas üle küll. Vahet pole ja vana asi. Küllap siiski on vahe kui praegu täiesti lambist mälusopi sügavustest ühtäkki meelde kargas? Tähendab, et kriibib siiamaani.

Loompäästevärgi kohta teinekord vana ikka küsib ka, aga peab mind veidike napakaks fanaatikuks. Aga toetab. Ei ta ülekannet tee, aga helistab meie gängi annetusnumbritele. Ükskord ütles kogemata välja. Lausa sarihelistaja on ja iga teleloo peale haarab telefoni. Sõnu polegi tegelikult vaja ja väikesed vaiksed teod on rohkem väärt. Nii ma arvan. Hea mees on. Ega ma pole talle seda isegi öelnud.

Pole ühtegi nõida ega selgeltnägijat tutvusringkonnas, aga mida see võiks küll ette ennustada, et just kakuke aasta esimesel päeval esimese elushingena mu teele sattus? Ilmselt mitte midagi ja pole vaja hakata tühjalt kohalt igasugu jampsi välja mõtlema.

Äkki ma ei ole sel aastal nii pagana laisk ja pean masina kinni kui ükskõik keda sõiduteel näen olgu ma nii rampväsinud või tülpinud kui tahes? See passiks vast korralikuks uusaastalubaduseks imehästi? No ma vähemalt üritan siis.