23. november 2017

"Imekombel pääsenud Pätu kutsikad on valmis kodudesse minema. Kutsikalee-kutsikalee!"

Poolteist kuud tagasi sõitsid loomakaitse liidu juristid Pille ja Piret hommikul tööle, kui korraga Tartu maanteel, Kuivajõe kandis 110 kilomeetrit tunnis kihutavate masinate vahel koera märkasid. 

Õeksed pidasid loomulikult masina kinni, sest neil on juba selline kaasasündinud viga küljes, et kohe kuidagi ei saa ühestki hädalisest loomast mööda minna. Koer oli sõbralik ja tuli teedevahelisel haljasalal kohe ligi. Nüüd sai selgeks ka tõsiasi, et varsti-varsti on tal pisipere tulemas. Vedas koeral ja täiega! Vedas ka autojuhil, sest vaevalt, et keegi meist oleks õnnelik kaheksa koera tapmise üle, kui etteruttavalt kõhus olnud kutsikate arv ära mainida.

"Kuidas me ta autosse saame? Meil pole ju rihma kaasas!"

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja läbi häda õnnestus neil nii masinani jõuda, kui koer ka sinna sisse saada. 

"Meid lastakse lahti, sest keegi nagunii enam ei usu, et jälle mingi koera pärast hilineme", muretses Pille.

"Las lasevad! Ega see esimene ja viimane töökoht ole", ühmas Piret vastu. "Kas me oleksime pidanud ta sinna autode vahele jätma?"

Kodused uue hoolealuse üle just väga rõõmsad polnud, sest nende elamises on niigi juba 8 koera ja needki enamasti tänavalt üles korjatud või mürgisüstist päästetud.


"Isa, tee talle elamine laste mängumajja ja pane aed ümber. Õhtul kolime majja. Me lippame nüüd tööle!"

Pereisa Einar mõõtis oma kaksiktütreid pika pilguga, lõi käega ja sülitas siis maha:

"Ei jõua mina neile kõigile aedikuid ehitada! Kas te peate nad kõik ikka siia tarima?"

Plikad ei hakanud hädaldamist kuulamagi, sest teadsid, et vanamees nagunii hakkab toimetama. Isa Einar ise on suur mehemürakas, kes oma karmi oleku ja jutuga vedelamatele vennikestele hirmu peale ajab. Tegelikult pole vaja teda aga peljata, sest karuse mehe sees tiksub hell süda. 


Naistega vaidlemine on enamasti tühi töö ja nii see Pätu siin madalas tarekeses seitse tervet kutsikat ilmale tõigi. Pätu on ka ütlemata tubli ja hoolitsev emme. Lisaks on ta ülikannatlik, sest ta ei tee teist nägugi, kui nõelteravate hammastega jõnglased tissi otsas ripuvad ja kaasa lohisevad! Appi! Lapsed on ikka vastikud!


Olgu veel mainitud, et nendest tulevad sellised vähe suuremad ja karvasemad tüübid, kes ka õues hakkama saavad. Sellega peavad kutsikasoovijad aga arvestama, et loomakaitse liit ei loovuta neid karvapalle ketikoerteks. Meile selline ajast ja arust pärit koerapidamisviis lihtsalt ei sobi ja pole mõtet isegi vaidlema hakata.

"Emme, jätame selle punase kutsika endale", lunivad lapsed.

"Me ei saa teda jätta!"

"Me läheme palume siis vanaema ja vanaisa. Nemad ikka jätavad, sest on palju paremad inimesed!"

Natuke veel ja kutsikad on valmis uutesse kodudesse minema. Nii palju ma tean, et üks neist imearmastest tegelastest on juba broneeritud. Aga visake pilk peale ja kui ka teil on plaanis jõuludeks uus pereliige majja tuua, siis äkki just üks meie kutsadest on selline, kellele soovite armastust ja kodu pakkuda. 

"Las see Pätu jääb, aga tema kutsikatega jahmerdamine on teie eralõbu!", ütlesin ma toona Pillele ja Piretile.

"Muidugi on. Me ise otsime kodud ja teeme kõik, mis vaja!", olid nad varmalt nõus.



Ja nüüd paiskubki mu hästi varjatud kurjus ja julmus välja ning ma palun teil ühendust võtta otse Pireti 56 630 918, piret@loomakaitse.eu või Pillega 56 630 916, pille@loomakaitse.eu. 

Las aga ise otsivad kodud ja sehkendavad nagu lubasid. Oi ma olen õel! Oi-oi, ma olen jube paha! Mõnus! Kutsikalee! Kutsikalee! Rohkem fotosid saate näha sellel lingil klikates. Olgu veel mainitud, et koera pissi sees roomas koos fotoaparaadiga ja klõpsis pilte Kristi Metsa.