15. november 2017

"Pärnakad paanikas! Haige rebane tapab meid ära, aga keegi ei tee midagi!"

Eile valdas Pärnu linna inimesi paanika, sest ühe kodaniku kaamerasilma ette jäi rebane, kellel ilmselgelt kärntõbi kallal. "Paanika" on küll ülepaisutatud sõna ja õigem oleks öelda, et massihüsteeriat üritati algatada Facebooki avarustes.

Sain ühe taolise murekirja minagi ja täiesti juhuslikult olin eile ka Pärnus. Käisin selle kaubanduskeskuse parklas, kus kanavarast olla samuti nähtud. Loomulikult ta mind ei oodanud.

"Miks jahimehed midagi ei tee? Inimeste elud on ohus! Kus on nüüd loomakaitse?", nõuti minult vastuseid.


Tõsiselt soovite, et linnavahel läheks sõjaks lahti? Ja kui keegi inimestest pihta saab, siis nõuate jälle verd?

"Aga rebase kakas on inimesele väga ohtlikud ussid!", vaieldakse nüüd vastu. Mida ma oskan öelda? Ka lindude väljaheited võivad olla oi-oi-oi, kui ohtlikud, aga palun teil mitte sitta suhu toppida ja rohkem käsi pesta! Lihtne! 

Kärntõbi on nõme koerlaste seas leviv haigus ja ärge nüüd karvutuid kasse küll mängu tooge. Mõistagi on koeraomanikud mures, sest nende lemmikutele kargab see turja küll. Mina ei ole loomaarst, aga olen taoliste karvutute tegelastega kokku puutunud väga palju ning sestap võin öelda, et pole see haigus ühti nii hull - terveks on ravitud nii koeri, rebaseid kui kährikuidki. 



Täna hilisõhtul vestlesin sel teemal ühe Pärnu ajakirjanikuga:


"Aga miks sa neid ravid ja maha ei löö? Neid on ju niigi liiga palju!"

"Ei ole minu asi ühe või teise liigirohkust reguleerida ja neid nottida! Ma pole jahimees vaid loomakaitsja! Mina päästan looma- ja linnuelusid ja vat seepärast ma valingi teise tee kui ehk isegi mõistlik oleks."

Eesti metsad on äärest ääreni kärntõve täis. Rebaseid ja kährikuid ka, sest neid ei kütita. Ma olen üheselt karusloomakasvanduste vastu. Ometigi pole ma naha vastu ja veel eriti selle vastu, kui see nahk siitsamast metsast tuuakse. Täna visatakse meil minema isegi põdranahad ja see on puhas ressursi raiskamine! Olen sel teemal ka varasemalt sõna võtnud, aga laristamine jätkub aina suurema hooga, sest metsade vähenedes on vaja ka sealseid elanikke rohkem küttida. Muidu ronivad ju linnadesse!

Metsloomad tulevad linnadesse nagunii ja see on inimestes kinni, sest me katame neile ju toidulaua. Oma osa on eelmainitud metsaraiel ja ka sellel, et linnad laienevad põlistele loomade aladele. Konflikt ongi käes ja ega see aint meil nii ole. Londonis nägevat rebast juba tihedamini kui valget inimest! Helsinki ja Stockholm on kimpus aina kasvava jänestearmeega. Sommid tahtsid neid isegi põletama hakata soojasaamis eesmärgil, aga ägeda kriitika tõttu loobusid siiski. Lisaks teevad Helsinkis  ilma ka küülikud, aga selle probleemi on inimeloom juba ise põhjustanud. Ka Tallinnas tunnevad pikk-kõrvad end aina mugavamalt.



Kärntõves ehk "alasti" loom otsib sooja ja leiabki seda inimese lähedal - kuurid, küünid ja koerakuudid on igati mõnus pelgupaik. Sealt on neid võimalik ka kinni saada. Muud ettepanekud on üsna jaburad, sest püügipuuri kaval kanavaras väga ei lähe ja ka võrguga püüdmine on üks tühja tuule taga ajamine. Uinutipüss on variant, aga sellega tohib lasta vaid tõpratohter ning järelikult langeb seegi ära. Lausjahipidamine linnaruumis ei tule aga kõne alla inimeste ohutuse pärast. 


Kui te koer saab tõve külge, siis minge kohe arstile. Seda lihtsamalt pääsete. Kuigi kunagi vaieldi sellele vastu, siis oma lemmikult võite selle haiguse ka ise üles korjata. Ka mulle endale hakkas see külge ja oli paganama ebameeldiv kuid jällegi - ei midagi hullu ning kuu-pooleteistkümnega olete tõvest prii, sest patsillus inimese organismuses paljuneda ei suuda.

Ärge paanitsege - kärntõbi pole marutõbi, mis ka inimloomale kindla surmaga lõppeb! Kärntõves rebased on täiesti tavaline nähe ja Pärnu vahel luusib neid mitte üks vaid ma pakuks, et ikka kümneid. Tallinnas on nähtud neid varem ja nähakse ka tulevikus aina rohkem. Ainuüksi viimase kahe nädala jooksul sain teateid nii Kakumäelt, Viimsist, kui isegi juba Toompealt ja vanalinnastki Vene uulitsalt. Õnneks pealinlased ei nõudnud kohe verd vaid otsisid pigem loomale abi ...

Toppige igasugu mulgud kinni, et rebased sinna ei pääseks. Koeraga minge ravile, kui häda käes ja temaga tegeledes pange kummikindad kätte. Aga kui kindlasti röökida ja õigust taga nõuda tahate, siis minge valdkonna ministri ukse taha, sest just temast algab Eesti jahinduspoliitika, mitte loomakaitsjatest, jahimeestest või linna- ja vallasakstest. 

Lohutuseks võin nii palju öelda, et mulle tundub, et valitsuse kava näikse olevat selline, et kõigepealt tapetakse maha kõik põdrad-kitsed ning küllap seejärel võetakse ette juba ka väiksemad tegelased. Eesti metsad loomade vabaks! 

Seniks kannatage, aga loomaomanikud võiksid tähelepanelikumad olla küll, sest selle va paelussiga on ikka jama majas! Kindlasti võite ka ilmataadilt abi paluda, sest krõbeda pakasega koolevad karvutud loomad ise ära ja kuna riigil tõhusat väikekiskjate ohjeldamise kava pole, siis võib kärntõvest isegi tulu tõusta! Pole halba ilma heata! Või mida teie arvate?