22. aprill 2017

„Kass, kes hüppab nagu jänes ja keerab pead nagu öökull! Kiisu-Liisu otsib armastavat kodu!“

„Tere Heiki. Selline mure, et mu ühel tuttaval Maril on kass, kes tagumisi jalgu veab kahtlaselt järgi. Mari ise joob iga päev ja kiisu saba ning kõik kohad on sitta täis. Mida ma teha saaksin?

Äkki saad sõita ja kiisu endaga kaasa võtta? Mari ise elab ühes ja kass on üksi teises korteris. Kas ta iga päev süüagi saab? Seda ma ei usu! Selline lömmis näoga kiisu on.

Üks päev käisin seal korteris, kus kiisu oli ja mul pisarad lausa voolasid ….

Tal on täiesti ükskõik kassist! Ma tooks ta enda juurde, aga mu isane kass on väga tige. Tegelikult ma ei saaks ise teda endalegi, sest Mari lihtsalt ei annaks. Ma nii kardan millises seisus see kiisuke täna on! Kas ta üldse elab...

Ma nii palun sind, et tule siia ja aita kiisu päästa. Pilte kahjuks teha ei õnnestunud, sest elektrit seal pole. 53 330 xxx on Mari number, aga ta on nagunii juua täis juba!“


„Kus kass elab?“

„Taeblas.“

„Läänemaa, pagan küll! Ma alles üleeile käisin Kullamaal vanavanemate haudu koristamas ja uuesti sõitma ei hakka. Aga võta ühendust meie Kaija Paalbergiga - tema müttab ihu ja hingega mööda Läänemaad ringi.“


Sellest kirjavahetusest ja appihüüdest sai alguse Liisu nimelise kiisu päästeoperatsioon.

Kaija on vägev naine ja reageerib reeglina imekiirelt! Nii ka seekord ja juba järgmisel päeval oli see isemoodi kass tema hoole all. Nagu selgus, siis polnud Liisu üldse Mari kass vaid kuulus viimase tütrele, kes elab väljamaal. Pika pinnimise peale andis emme oma tütre numbri ja Kaija andis viimasele ilustamata ülevaate valitsevast olukorrast.

„Ma kahjuks ei saa Liisut Soome tuua, aga tulen siis esmaspäeval Eestisse ja loovutan ta Loomakaitse Liidule.“

Nii ka läks. Ainuke, kes asjale väga pihta ei saanud, oli Mari – lakkutäis peaga ta tüütas Kaijat ning nõudis oma kassi „varga“ käest tagasi. Kainena oli ta aga täitsa tore ja lausa nuttis ning elas kiisu käekäigule vägagi kaasa.

„Võib-olla on tõesti parem kui ta teie käes on! Aga leidke siis talle hea kodu!“

Meie hoole all on praegu kuskil 25 hiirekuningat ja enamus neist on tollest samast kurikuulsast Alliklepa kassikolooniast pärit. Liisut me nendega kokku lasta ei tahtnud, sest see pagana hingamisteedeviirus võib ju vaesekesele ka külge hakata.


Sestap rändas Läänemaa kassipreili ajutiselt Pille ja Pireti juurde. Paraku on ka nende juures paras hullumaja, sest ka see elamine on tänavalt korjatud ja enesele kätte jäänud kassidest-koertest pungil. Häda ajab härja kaevu ja ilmselt esmaspäevast kolib Liisu siis minu juurde. Ma väga loodan, et ajutiselt ja uus armastav kodu ikka leidub!

Kedagi ei pane imestama, et meie seas elavad väärarenguga inimesed. Taolisi loomi meile nii palju silma ei hakka, sest nad lüüakse ilma pikema jututa juba väikesest peast lihtsalt maha. Liisul aga vedas, sest keegi ei saanud aru, et pisikesel karvakeral midagi viga oleks. Nii ta Taeblasse jõudiski.

Muideks, selle kohanimega tuleb naljakas lugu meelde, kui üks vene naine avaldas imestust, et kuidas küll ühele alevikule selline nimi nagu „DO JEEBLA“ on pandud, aga see selleks.

Ja Liisuke on tõesti omamoodi, sest ta hüppab nagu jänes! Ka kaelas on tal mingi anomaalia ja ta suudab oma pead keerata ringiratast nagu kakk või öökull.

„Kui ta piinleb, siis äkki peaks magama panema?“, avaldasin arvamust ilma Liisut nägemata.

„Ei-ei, ma käin temaga enne ikka arsti juures ära!“

Kaija pesi pasalaadungi kassikese karvade vahelt maha ja kukkus uut hoolealust nuumama. Liisu võttis kaalus kenasti juurde ja eriti maitsevad talle kolm asja - hapukoor, kookosrasv ja hakkliha. Neid ta võib lõpmatuseni sisse ajada!

Liisu hakkas õige pea juba kassi moodi välja nägema. Lõpuks oli aeg küps, et nurrumasin pealinna arsti juurde tuua. Siin tehti talle röntgen, ultraheli ning võeti ka vereproovid. Rõõmustamiseks palju põhjust kahjuks polnud.

„Maksas avastasime mingid plekid, mis võivad olla kasvaja alged, aga ei pruugi. Verenäitajad olid pahad. Ja lisaks need esikäpad – me ei saa aru kas tegemist on väärarengu või trauma tagajärjega“, oli arst nõutu. „Paneme äkki magama?“


Kaija sellega ei nõustunud, sest Liisu näis olevat oma elukesega nüüd juba väga rahul ja mingeid valusid ega piinu ta ei tundnud. See on ka reegel, mida me loomakaitse liidus väga-väga järgime – kui loom saab elada valuvabalt liigiomast elu, siis ei tule eutaneerimine eales kõne alla! Nii on ja nii jääb, vähemalt niikaua kui mina „pukis“ olen ja praegune seltskond tegutseb.

Tuleb pattu tunnistada, et esimese asjana pakkusin ka mina eutanaasiat välja:

„Äkki on kassile nii parem? Valudega elada on ikka paras põrgu!“

„Oled sa hulluks läinud Heiks!? Sa pole teda näinudki veel! Tal pole mingeid valusid ja ta saab väga hästi endaga hakkama!“

Sama kinnitavad ka Pille ja Piret, kes on isemoodi kiisusse lausa armunud:

„Hüppab jah nagu jänes, aga muidu ei tundu tal midagi viga olema. Üliarmas on! Ta jookseb järgi nagu koer ja poeb kaissu ja nurrub palju-palju!

Veider liikumisviis ta elamist ei sega ja kõik kassiasjad saab tehtud. Ta hüppab isegi kõrgele narivoodisse ja käib korralikult liivakastis!

Tõsine nunnukas ja hirmsasti armastab inimeste seltskonda. Koerte vastu ka midagi pole, kui need teda just liialt ei ahista. Me jätaksime ta hea meelega endale, aga piir on käes ja enam ei mahu!“


Uurisin ka Liisu loovutus- ja pärinemispapreid ning tuleb välja, et tegemist on lausa siniverelise šotlase ehk Scottish Straight tõukassiga, kes sündis 16.10.2014. Uhke tõuga kaasneb mõistagi uhke nimi ja passi järgi on selleks „Eliise of Gold Praid“. Nimi nimeks ja meile lihtsatele talupoegadele sobib Liisu palju rohkem! Eks ole ju palju kodusem ja kuidagi „omam“?
Kaija võttis ühendust ka inimesega, kelle juures Liisu sündis. Too oli väga üllatunud, et tema kassike nüüd loomakaitsjate tähelepanu pälvinud on:

„Ma valisin uut peret ülihoolikalt ja mu süda oli absoluutselt rahul! Väga toredad inimesed!“

Lisaks andis ta meile kassi kohta veel hulganisti vajalikku informatsiooni:

„19.05.2015 on Liisu steriliseeritud. Temaga on käidud korralikult kliinikus ja erinevad vaktsiinid kehtisid selle aasta alguseni. Ära andsin ma ta 2016 aasta alguses, sest allergia muutus mulle enesele juba eluohtlikuks.

Liisul on veidi kehvavõitu isu. Aga ta on väga seltsiv, armas ja viisakas ning puhas kass. Tegin toona kõik uuringud, aga taolise „hüppava liikumise“ põhjused välja ei tulnudki. Ta on juba sünnist saati selline, aga see ei sega teda üldse! Kassi andsin uude perre täiesti tervena, välja arvatud see hüppamine muidugi.“

Tegelikult oli ka kassi meile loovutanud tütar Liisu olukorrast kuuldes üsna šokeeritud:

„Ma olen ju kaugel ja ei teadnud ema probleemidest suurt midagi. Muidu ta loomadest väga hoolib, aga et Liisu jättis hoolitsuseta? See ei mahu mulle lihtsalt pähe!“

Liisut raudpoltkindlalt surmasüst ei ohusta! Sama kindlalt vajab see tore ja veidi teistmoodi kassike armastavat kodu, kuskohast teda enam eales ära ei anta ning tagatakse mõnus elu kuni päevade lõpuni.

„Mul on nii hea meel, et Liisu on nüüd kindlas kohas ja heades kätes. Ma väga loodan, et ta hoole ja armastuse ning korraliku raviga ka paraneb. Kui te talle uue kodu leiate, siis ikka kontrollige ja kaaluge hoolega, et ta sedapuhku õige ja hooliva inimese juurde satuks!“, pani algne omanik meile südamele.

Ja seda ma ka teen ning huvilised, kes on valmis jänese moodi hüppavale ja kaku moodi pead keeravale kassile armastust ning õdusat kodu pakkuma, võtku nüüd juba mitte Kaija vaid minuga ühendust: 50 19 636, heiki@loomakaitse.eu

Juba lähitulevikus plaanin Liisu uuesti arsti juurde viia, et teha palju-palju põhjalikumad uuringud. Eks ikka selleks, et sotti saada, mis haigused ja vaevad selles imetoredas karvakeras peidus ning need terveks ravida. Selleks paraku on vaja taaskord meil vaestel kirikurottidel kübar ringi lasta käima ja loota looma- ning kassisõprade abile. 

Annetusi ootame Eestimaa Loomakaitse Liidu kontodele:

EE742200221052074915 (Swedbank)
EE441010220252652225 (SEB)

Nii Liisu kui Alliklepalt pärit kasside ravi saad toetada ka helistades liidu annetustelefonidele:

9000 777 (5.-)
9000 888 (10.-)

Helistada saab ainult TELIA ja ELISA võrkudest. Tervitustekst tuleb kindlasti lõpuni kuulata, sest muidu annetust ei toimu. Nii mõnigi empaatiavõimetu inimene kehitab ehk hämmeldunult õlgu:

„Tulge nüüd mõistusele! Milleks see kõik? Kas ikka tasub mingi kassinäraka pärast nii palju vaeva näha ja raha kulutada?“
„Tasub sõbrake, tasub! Iga lapse ja (vana)inimese pärast tasub võidelda. Igale koerale, kassile ja metsloomale tuleb võimalus anda. Iga elu eest tuleb võidelda, kui see on võimalik ning tundke aukartust ELU ees! See pole nii iseenesest mõistetav ühti, kui arvatakse!“

Mina tänan!