"Kas uued liiklusmärgid on kehtestatud või kuidas teie sellest arusaate?"

Käisime Miaga Männiku vahel nostalgitsemas ja tuuseldasime niisama ringi. Korraga märkasime Kraavi uulitsa lasteaia ees aga uudset liiklusmärki. Seaduskuulekate tegelastena tardusime paigale ja edasi ei julenud astuda mitte üks millimeeter! Mida see märk siis tähendama peaks? Oleks ta veel nö „näoga“ lasteaia poole, siis võiks ehk aru saada nii, et ära koeraga sisene. Aga sedasi paralleelselt aedikuga? Tont seda teab, mida sellega silmas peeti? Sügasin kukalt ja üritasin meenutada, aga liikluseeskirjades nüüd küll seda märki üles tähendatud pole. Järelikult omalooming, aga mida lasteaiarahvas ikkagi keelata tahab? Võimalusi on palju. Näiteks ei soovi nad äkki, et koertega sealt majast mööda minnakse! Või tohi hoopis vasakult paremale poole üle tee koos koeraga minna? Või tohi koos koeraga üle aia ronida? Ehk taheti ainult taksi- või siiski kõigi väikeste koerte liikumine ää keelata?. „Pagana koeravihkajad!“, kiristan hambaid. Kuidas ma nüüd siis käituma peaks? Kas tellin takso, et see 30 meetrine teelõik läbida või tuleks teisele poole teed minna ja siis juba seal edasi jalutada?

"Minu uus sõber Kiki"

Sõpradest rääkides, siis mul on ka üks uus sõps tekkinud ja nimelt chihuahua Kiki, moori kutsa. Ega ma neist väikestest koertest suurt midagi tea, sest enamasti on mu kassidki suuremad olnud kui see miniloom. Ja koerad on mul ka ikka pirakad olnud – rotveiler Roy, dobermann Petra, saksa lambakoer Max, retriiver Bella. Ka Miakas on Kiki kõrval lausa hiiglane!. Vaatamata sellele on aga ka väikesed koerad täitsa lahedad, seda pean ma tõdema. Võib-olla on Kiki veidi närvihaige ja hirmus valvur, aga tillukeses koerakeses pidavatki ju võimsa sõdalase hing varjul olema. Kõige suurem häda on meil vast sellega, et kogu aeg on hirm, et peale ei astuks-istuks või laiaks ei magaks, aga läbi häda saame üsna kenasti hakkama. Täitsa äge värk!

Nagu mulle öeldi, siis puhas „tilli pikendus“, on see suurte koerte ja autode omamine, sest ÕIGED JA SUURED MEHED võtvat enesele ikka väikesed koerad ja väikesed autod. Ilmselt chihuahuade fännidel on ka tuline õigus, sest vanasti sõitsin eranditult ikka ainult ameerika maasturitega ning küllap ma siis sellega mõnda imetillukest ihuliiget kompenseerida üritasin.
Aga nagu juba mainitud, siis nüüd olen ma lõpuks SUUREKS kasvanud ja julgen rahumeeli ka oma õrnemat poolt välja näidata. Ohhh, kui te vaid mu tuliuusi roosasid stringe näeksite …….. 

"Mänguhimulise Kiki vaevad"

Vaene Kiki on hädas nagu mustlane mädas - tee või tina või ükskõik milliseid trikke, aga Mia mängima ei tule. Kiki toob talle isegi oma kullakalli piiksuva kaltsunuku ja asetab selle õrnalt Mia nina ette maha: "No tirime siis vähemalt seda!" Aga ka see ohverdus ei suuda kõigutada Mia stoilist rahu ning vanaprovva magab rahulikult edasi.

"See on umbes sama nagu kümneaastane plika kutsuks oma 80 aastast vanaema hüppenööriga hüppama või keksu mängima", püüan Kikit lohutada. Minikoer vaatab mulle mõistvalt otsa ja siis lööb ta silmis mingi ainulaadne kaval ulakuseläige särama ning ta toob oma "kaltsuka" minu ette ja paneb maha: "Viska mulle ja toon selle jälle tagasi!" Appi, seda mängu võib ta mängida ju lausa tundide kaupa. Viskan mõned korrad ja ohh sa jummel, kus siis tuuseldab seda va õnnetut lelu. Kaua sa aga ikka jõuad loopida, sest enne saab enese ramm otsa kui Kiku mängutuhin. Sestap soovitangi lõpuks, et mingu tüüdaku parem Miat edasi. Vist solvus või vähemalt nii loen ta pilgust välja küll.

"Hommik täis tselluliiti"

Kas nüüd just kurb, aga veidi närviline hommik kindlasti, sest moor arvas märkavat oma istmikul esimese märke salakavala tselluliidi rünnakukavatsusest. Mina, kui aastaid sellele kehaosale pühendunud spetsialist võin aga kinnitada, et tegemist on ilmselt siiski kas hilise puberteedi või varajase kliimaksiga, kuid tselluliiduga kohe kindlasti mitte. Aga proovi sa seda öelda. "Ohh, sa tahad mind ainult lohutada, aga ega ma juhm ole! SEE ON TSELLULIIT!"; kriiskas moor veendunult.

"Naine libises ja kukkus. Äkki ikka mees peksis?"

Nagu ma teile siin juba kirjutasin, siis sai eile autoga paranduses käidud ja täna raba vahel siiberdatud. Ühest kentsakast vahejuhtumist ma aga ei kirjutanud ja nimelt sellest, et moor käis seal raba vahel ka korralikult selili. Sellest aga veidi hiljem ja läheme sissejuhatuseks tagasi remonditöökotta. Nagu te isegi teate, siis õnnestus ühel ära joonud närvide ja ajuga tüübil mulle „vägivaldse vennikese“ silt otsaette kõrvetada ja sestap tulevad teinekord ka võhivõõrad mehed oma muret kurtma, kes sellesamuse laasaegse nõiajahiga kokku puutunud.

"Automaatvastaja uus sõnum"

Panin nüüd automaatvastajasse uues sõnumi:

„Helistasite Enesetapu Nõuandekeskuse abiliinile. Parima teenuse pakkumiseks Teie kõne salvestatakse. Momendil on kõik teenindajad hõivatud, aga nad vastavad Teile esimesel võimalusel.

Kui soovite end üles puua, vajutage 1,

Kui žiletiga veene läbi lõigata, vajutage 2,

Võimalike mürkide loetelu ja kasutusjuhendite saamiseks vajutage 3,

Rongi ette hüppamise planeerimiseks saate sõidugraafiku kui vajutate 4,

Kui soovite kuskilt alla hüpata, siis vajutage 5

Kui …………………………….

Ärge siis ehmatage kui seda kuulete ja olgem ausad-see teade on ikka sada korda parem kui mingi „Halloo, kasside värvimine või madude venitus kuuleb.“ Eks ole ju?





















nende tarvis, kes satuvad kõllama siis kui mobla väljas on. Ennemuiste kiputi ikka öösiti helistama: „Valner, ole hää ja too mu kass puu otsast alla, elame Saaremaal.“ Eks ma siis seletasingi rahulikult, et ärgu sapsigu, sest kõik eluolendid kohanevad ja puuladva elukohaks valinud kiisudele kasvavad evolutsiooni käigus varem või hiljem tiivad ning nad lendavad lõunamaale. Lisaks polevat keegi ka siiani puudeokstes kassiskelette näinud.  On ju õigus!

"Kas tahate ka midagi Keskkonnaministrilt küsida?"

Eestimaa Loomakaitse Liit plaanib juba lähitulevikus meie metsloomade ja looduse eest seisva ministri ja teiste asjapulkade käest aru pärima hakata ning kindlasti soovime vastuseid muuhulgas ka järgmistele küsimustele:

Kuidas on Maarjamaal metsloomade taasturavi organiseeritud?
Kus asuvad metsaloomade rehabilitatsioonikeskused?
Kui mitut looma-lindu on riik ravinud-toitnud ja palju see maksma on läinud?
Kuidas tagatakse väljasuremisohus oleva lendorava kaitse suurenenud raiemahtude juures?
Kindlasti tunneme huvi kuidas haritud pead saavad aru mõistest "looduslik valik" ja kas ka "inimtekkelised põhjused" käivad selle alla jne jne.

Nii et mõelge kaasa ja kui ka Teil on mingeid küsimusi, mis hinges kripeldavad ja millele meie elu korraldajatelt vastust soovite, siis andke aga lahkelt teada - küll me pärime ja vastama nad peavad. Nii on seaduses kirjas, lisaks küsija suu peale ei tohtivat ju ka lüüa.

"Autoremondi vaevad"

Eile sai üle jupi aja jälle arsti juures käidud ja tohterdamist vajasid nii Mia kõrvad kui kullakallis volkariloks. Mia puhul on siis vast tegemist toidu vahetust tingitud hädadega ja eks nädala pärast selgu kas sügelemine annab järgi või tuleb vana toidu peale tagasi minna. Autol oli aga tagumine piduriklots, va sindrinahk peale jäänud ja küllap ta seetõttu liiter kilomeetri kohta kütust võttiski. Huvitav, aga muidu on auto kohati targem kui ma ise ning kompuuter annab lisaks võimalikele vigadele teada ka seda milline ilm on või millal ma pellerisse peaks minema, aga sedapuhku oli see tarkpea vait nagu kult rukkis. Reeglina kui klots ää kulub ja metall vastu vastu metalli käima hakkab, siis on kisa taevani ning seda pole võimalik eirata. Mu massinal on aga ilmselt megavägev valutaluvus, sest ta ei teinud õrna piiksugi selle vägistamise peale.

"Head aastapäeva!"

Täna on siis üks vähestest päevadest aastas, kui eestlased teineteise kõri kallal ei näri ja tunnevad endid ühtse rahvana. See on tore! Tegelikult on aga siin tillukesel maalapil veel palju teisigi toredaid asju, mis elukese laias laastus täitsa talutavaks teevad. Näiteks elame seismoloogiliselt stabiilses kohas ja meil plahvata vulkaanid ega mölla orkaanid – see on tore! Meil saab üldjoontes näha ka nelja aastaaega ja ka see esmapilgul vähetähtis asi on samuti tegelikult tore. Rahvas on rahulik ja eri valdade elanike (või suguharude kui soovite) vahel pole sõdu ega tapmisi ning ka see on loomulikult väga tore. Kuigi väga paljude inimeste palk jääb sinna kuskile 300 ja 500 euro vahele, siis on tegelikult ka see tore, sest võrreldes asiaatide 12 tunni eest makstava mõne dollariga, elame nagu kuninga kassid! Lisaks me võime rahumeeli oma arvamust avaldada ning kuulutada, et nii mõnedki riigiisad on lauslollid ja vangi meid selle eest ei pandagi, peksa ka anta ning takkaotsa on vähetõenäoline, et seetõttu ka mõnda traagiliselt lõppevasse „õnnetusse“ satume – see kõik on väga tore. Aga toredamast toredam on lõpuks siiski see, et suurriikide kavatsuste kiuste on meil üleüldse oma riik olemas! Kas pole siis tore või?

"Teil on ilus koer ja ilus koer! Aga mina?"

Mia tuli juba hommikul voodi juurde, lükkas oma koonu teki alla ning ajas mind üles. Pilgust võis vaid üht välja lugeda: „Lähme õue. Lähme Piritale!“ Ega saa ju vastu vaielda ja nii me sinna Pirtale siis kimasimegi. Kohe autost väljudes tulid me juurde kaks üsna noorukest naisehakatist:“Issand, kui ilus koer! Kas talle pai tohib teha?“ Miiakas reeglina paitusi naudib, aga igaks juhuks küsisin üle. Loomulikult sobis see talle vägagi hästi kui keegi sabasüga teeb. Pärast hellituste kätte saamist jalutasime edasi, kui korraga mingi mees tuleb vastu ja kohe juttu puhuma: „Ilus koer sul, Valner!“ ja surub kätt. „Halloo! Mis koera ümmardamine siin käib ja kas mind, inimest suure algustähega, loodusekrooni ja iluetaloni ei panda üldse enam tähele või?“, ei anna solvumine asu. Kiidetaks siis vähemalt mu kõverat ninagi või perfektselt ümmargusi O-jalgu, aga ei - ikka ilus koer ja ilus koer! Tigedaks teeb kohe!

"Ärge tüüdake niisama vaid ikka siis kui ka tegelikult soovite loomaaidata!"

Lubasin teile täna kirjutada ühest nälginud ja haigest obesest, pahast omanikust ja oma tööd mittetegevast või lausa loomavaenulikust ametnikust. Sedapuhku pean siiski sõnu sööma, sest lubatud dokustaadid pole minuni jõudnud. Tegelikult on kogu lugu võtnud üsna veidra pöörde - juba räägitakse, et tegelikult on omanikud toredad ja loom polegi nälginud vaid võib-olla sõi hallitanud heina ning tegemist polevat ka lamatishaavadega vaid hoopis äkki mingi super-hüper-lihasööja-bakter märatseb. Muide see võib ka nii olla, sest samas maakonnas on üks selline keiss juba olnud, kus nälginud ja elusast peast mädaneva koera omanik mõisteti vaatamata loomaarstide ja –kaitsjate vastuväidetele kõigis kohtuastmetes ÕIGEKS! Siit ka soovitus loomapiinajatele, kui peaks mingi lärm tekkima ja asi jõuab kohtusse, siis mängige lauslolli ja öelge nt „ma ei teadnud“, „ma ei osanud ette näha“, „loom muutus Buchenwaldi vangi taoliseks skeletiks kolme tunniga, enne oli terve“ jne. See Eesti kohtutes töötab, sest te välistate „tahtliku“ loomapiinamise ja ega üks lihtne inimene peagi ju tõesti teadma, et loomadele tuleb ka süüa anda. Televiisorit või laualampi me ka ju ei toida!

"Inimesi ei jäta Alaveski loomapargis toimuv külmaks"

Inimesed elavad ikka Alaveski loomapargi ja Eesti riigi vahelisele sõjale kõvasti kaasa ja pakuvad abi. See on äärmiselt südant soojendav ja tänud kõigile. Siiani oli Rein Kõivu, aga ka mu enese, kõige suuremaks mureks võimalik kohtukulude ja uute sunnirahade, kui Horn peaks need määrama nagu huntide puhulgi, tasumine. Kus kuradi kohast küll selline papp kokku ajada, sest vetametnik olla Reinu kogu aeg ähvardanud: "Kõik kulud nõuame sisse, viimase kui sendi!" Eile tuli aga härra Andruselt järgmine kiri:

"Alaveski loomapargi kohtuvaidlusest: Jutt et kaotaja peaks antud juhul kinni maksma riigiameti juriidilise abi, on ebapädev niivõrd kuivõrd on olemas Riigikohtu otsus selle kohta, et kui riik, kohalik omavalitsus või nende allüksused teevad otsuse, siis peavad nad suutma omade jõududega neid otsuseid ka kaitsta. Lahti selgitades on see kui palju nad omale advokaate vms tasulisi spetsialiste palkavad, nende eralõbu ...mis tähendab et oma kulude kompenseerimist küsida nad ju võivad kuid kohe kui viitate sellisele lahendile, kukub see küsimine kokku."
Ole sa tänatud lahke mees ja helistasin rõõmusõnumit kuulutades kohe juristidele. "Me teame juba ammu seda ja ütlesime Reinule ka, aga ta ei usu ja kardab ikka!", kõlas vastuseks. Säh sulle infoliikumist ja nagu välja tuleb, olin siis kogu pundist ainuke loll, kes ei teadnud sellest võimalusest ööd ega mütsi. Ega ma ei häbene ka, sest ega ma mingi jurist ole- need ongi sellised poolsegased oma seaduste raamatuga.

"Targem on riigiga koostööd mitte teha. See ei vii kuskile!"

Tartu kohtunik Maare Aloe leidis oma otsuses, et Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) peaspetsialist Elle Horn on pädev hindama karuaedikute seisukorda ja kõrgust. Ka seadus ütleb, et loomade heaolu üle on pädevad otsustama VTA ametnikud, metsloomi kaitsevad aga Keskkonnaameti (KKA) spetsialistid, kes sealjuures on muide ise agarad jahimehed! Nii on see juba siin riigis säätud, aga vat see aediku kõrgusenõue nüüd küll üheski määruses kirjas pole. Võrumaa veterinaarkeskuse boss Inge Saavo tõttas mõistagi oma alluvale appi ja väitis avalikkusele järgmist: „Aediku konstruktsiooni sobivust saavad hinnata asjatundjad mitte üksnes konkreetselt määratletud juhiste ja standardite järgi, vaid ka üldisele erialateadmisele ja –kogemusele tuginedes!“ Vat kus lops! Täna nad nõuavad siis oma kogemusele tuginedes 4 meetrist aeda. Aga miks mitte 8 meetrist ja kus on garantii, et VTA tädike ülejärgmisel aastal 44 meetrist aeda ei nõua? Veel ütles Saavo, et konstruktsiooni sobivust konkreetse loomaliigi isendite pidamiseks saavad hinnata asjatundjad. Kõikide loomaaias läbiviidud inspekteerimiste puhul on meil kaasatud keskkonnaameti spetsialist! Tule taevas appi! Mis kuradi „loomaaedade spetsialistid“ mingid taolised ametnikud üleüldse on?! Ma saaks aru, et Mati Kaal ütleb oma aastakümnete pikkusele kogemusele tuginedes miskit, aga mingi Võrumaa jahimees või vetametnik! Jama, täielik jama!

"Pühapäevane loomaanekdoot"

Jänes läheb mao juurde:„Anna andeks, et sind jalgade puudumise pärast narrisin, aga surume nüüd sõbralikult kätt ja unustame selle tüli igaveseks!”

"Alaveski hundutapust, mõmmide aedikust. Ametnike hämamisest ka"

Lubasin sellest hunditapust rääkida ja alljärgnevalt saate ka siis sellest ühtteist teada miks kriimsilmad loojakarja tuli saata. Pikk jutt olevat sitt jutt, aga antud olukorras on see vast põhjendatud ja tasub lõpuni lugeda. Ai pagan, unustasin Alaveski loomapargi metssigade tapmise sisse panna, aga eks sellest siis juba mõni teine kord. Ja nüüd siis Eestimaa Loomakaitse Liidu vastulause:

"Veterinaar- ja Toiduameti ning Keskkonnaameti spetsialistid hämavad avalikkusele!"

Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) Võrumaa Veterinaarkeskuse peaspetsialist Elle Horn ja Keskkonnaameti (KKA) Põlva-Valga-Võru regiooni jahinduse spetsialist Margo Tannik esitasid avalikkusele oma seiskohad seoses Alaveski loomapargis valitseva olukorraga. Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) nende seisukohtadega ei nõustu ja meie hinnangul püüavad riigiametnikud karupoegade võimaliku eutaneerimise eel end igati heas valguses näidata.

"Kana Pauliine kurb lõpp"

Ilus laupäeva hommik ja lumi puha jälle maas. Moor kamandab mind lauta munade järele – tahab nimelt pannkooke teha, sest äkki astuvad lapselapsed läbi. Tallaalune nagu ma olen, ei hakanud loomulikult vastu vaidlema ning vudisingi korv käes lauda poole.
Loomad mulle tegelikult väga ei meeldi, aga linnud küll ja sestap on meie pere lemmikuks kana Pauliine. Igati vahva ja tark tegelane ning kui keegi sõimab kedagi, et sa oled loll nagu kana või et sul on kanaaju, siis see näitab ainult kiruja enda puudulikku haridustaset. Kanad on väga targad ja intelligentsed linnud tegelikult.

"Armastuse avaldamise vaevad"

Sattusin tahtmatult pealt kuulama umbes paarikümne aastaste neidiste juttu.

„Toivo ütles mulle, et armastab mind“, õhkas üks.

„Minu ema ütleb ikka, et kui mees armastust avaldab, siis tahab ta ilma rahata seksi saada“, kostab sõbranna vastu ja soovitab vaesest luuserist võimalikult ruttu lahti saada.

Veel täna mõtlen selle vestluse peale ja enam ei julgegi armastust avaldada, sest selle peale lähevad kaasaegsel emantsipeerunud naisterahvastel ju jalad kohe naksti risti. Okei, maksaks siis selle va seksi eest, aga see on ju jällegi seadusega keelatud kuritegu! Võtaks siis naise, aga on ammu teada tõde, et abielu on prostitutsiooni legaalne vorm, mis enamasti läheb kordades rohkem maksma kui pordumajas käimine. Okei, läheks siis litsimajja? Pagan, aga need ju keelatud ja murering saigi täis!

Ei teagi mida nüüd selle hingehädaga peale hakata. Kevade lähenedes hakkavad hormoonid ka möllama! Kastreerida ehk, sest igasugu rippuvad kehaosad toovad ju alati häda ja viletsust kaela ja seda tean ma juba omast käest imehästi. Paraku ka see maksab jälle omajagu raha ning haigekassa seda ei korva. Äkki mõni loomarst võtaks ette? Neil just parasjagu üks sooduskampaania käimas ja neil poleks ka ju vahet kellelt need kotid tagant ää naksatakse.

Kurat küll, pidi see uni nüüd nii äkitselt ära minema ja vaeva siin varahommikul oma pead lausa eksistentsiaalsete probleemidega! Mida teha? Andke nõu!

"Veidi peamurdmist"

Kes on vastava kursuse viletsamad lõpetajad, kes iial ei leia erialast tööd, sest toodaksid sellist praaki, et see oleks lausa loomade vastane kuritegu? Vaatamata sellele on aga siiski nii targad, et on suutelised tegema sääsele südamesiirdamisoperatsiooni, teavad absoluutselt kõikide loomade-lindude-kalade-putukate-roomajate vajadustest, tervishoiust ning hingeelust ja enamasti sõltub riigi lemmik- ja põllumajandusloomade eluolu just neist?
VASTUS: VTA, paluks mitte segamini ajada ühe riigiametiga, vaid Võru tragi-targa-tubli ametnikuga on ikka tegemist

Ja auhind, ringkäik Rakvere lihakombinaati koos võimalusega isiklikult äsja ilmavalgust näinud põrsale nuga kõrri lüüa, läks sedapuhku põlisele Haapsalu elanikule, 76 aastasele Laine Metsisele.
VTA soovib võitjale palju õnne ja head isu!

"Aitame ka Musi-nimelise kassi koju!"

Tuhat tänu armsad 151 Feissaris edasi jagajat ja mul hää meel teatada, et 15.veebruaril üles pandud kiisukese koduotssimiskuulutusele vastati ja täna läks see see vahva tegelane juba päriskoju. Proua Maie sõnul on uuteks omanikeks väga meeldiv abielupaar kesklinnast, kellel väikseid lapsi enam pole. Küllap jäävad kõik rahule ning kiisuke kohaneb kenasti.
Edu aga tiivustab ja sestap pakun seekord välja juba veidi raskema pähkli. Ka see 10 aastane nooruslik ja väga sõbralik kass otsib endale uut kodu. iseloomust niipalju, et ta magab hää meelega inimese juures ja külalistega käitub rahulikult. Üks viga või siis voorus, on tal aga ka ja nimelt on ta üliagar musitaja. Sellest ka nimi "Potseluika" ehk "Musike" või midagi taolist! Kodust peab vaene loom lahkuma seetõttu, et ta 86 aastane perenaine viiakse vanadekodusse ja sinna majja ei lubata igasugu elajaid kaasa võtta. Ilmselt sobib ta siis vanemale paarile või inimesele, kes enam noort looma ei julge võtta. Täpsem informatsioon aga jälle pr. Maie Vennikult - 53 303 458 ja jagage aga, ehk õnnestub veel üks eluke päästa.

"Riigiametid kukkusid seoses Alaveskiga õigustama ehkbla-bla-bla ......"

Võrumaa veterinaarkeskuse peaspetsialist Elle Horn huntide tapmisest tänases Postimehes: "Huntide eutaneerimine tuli VTA-le üllatusena, sest ettekirjutustes tehti märkus aedikute parandamise ja tarastuse tugevdamise kohta. Horni sõnul läks loomapargi omanike pahameel ettekirjutuse tegija peale, kes peab hoolitsema selle eest, et kaitstud oleks nii hundid kui ka pargi külastajad. «Magamapanemise otsuse võttis ta ise vastu - mitte üheski kontrollaktis ega keskkonnaameti paikvaatluse protokollis ei ole sõnagi loomade eutaneerimisest» sõnab Horn.

"Alaveski Loomapark vajab heade inimeste abi!"

Suure surmaga sain Rein Kõivult täna mingusugusegi nimekirja,

millest Alaveski loomapargis kõige rohkem puudust tuntakse. "Ei ole vaja midagi, küll me kuidagi hakkama saame", pobises Rein hommikult tagasihoidlikult. Sitta te saate ise hakkama, sest Holm kotib teid neljaks ja loomade elu on ohus. Nii vähemalt arvan mina. Aga eks ta nii olegi, et ega see eesti inime taha ju abi vastu võtta ja punnitab viimase piirini, aga sedapuhku kutsub siis hoopis Eestimaa Loomakaitse Liit häid inimesi ja loomasõpru Alaveski rahvale toeks olema. Mida siis vajatakse? Ähh, ma ei hakka üldse ise midagi kribama, vaid kopeerin siia Reinu kirja: "Tere Kadri. Heiki plaanid on väga suured ja olen ka seda meelt, et plaanid peavadki olema suured, aga praegust olukorda arvestades kardan, et võidakse seda tõlgendada valesti. Vaatamata sellele panen kirja enda nägemused.

"Miks ma kirjadele ei vasta? Ikka vastan ju!"

Täna võttis üks inime ühendust ja päris miks ma kirjadele ei vasta? Reeglina ma vastan ikka pea kõigile, välja arvatud mingitele kauge maa tagant tulnud "hellõudele ja hau-aa-juudele". Uuringi siis postkasti ja lugemata kirju põle, siis aga avastan filtreeritud kirjad - ahh sa raisk, neid ikka oli seal terve posu! Siinkohal vabandused ja andke lollile talupojale andeks, ma põle osanud säält vaadata. Nüüd vähemalt on kõigile vastatud!
Mida siis päriti? Üllatavalt paljud inimesed soovisid aidata kiisusid-miisusid, Muuga memme ja Alaveski karusid. Tänud kõigile hoolimast. Olgu kohe öeldud, et Muuga memmele võiks kevadepoole orgunnida sinna kasvõi mingi soojaku ja talgute korras veidi majalogu kõpitseda. Samas ma ise eestvedajaks küll ei hakka, sest pole õiget jaksu. Lisaks pole mulle vaja ka mingeid pealkirju, a la "Kas Valner noolib vanamuti maad ja annetusi?" Nii, et nooremad inimesed ja Muuga rahvas võiksid kasvõi Teeme ära projekti ajaks mingi pundi kokku ajada ja luban igati kaasa aidata Iivi Kruusmaa elujärje parandamisele.

"KOOSELUSEADUS EIRAB ZOOFIILIDE INIMÕIGUSI!"

Palju jahutakse praegu sellest va kooseluseadusest. Kõik on õige, sest eks ka samasoolised taha ju kindlustunnet nii elu ajal või pärast surma, et nende maine vara ikka õigesse kätesse jääks. Sellest ma saan aru. Aga sellest neile ei piisa ja nad tahavad ka lapsi saada. Paraku on loodus nii seadnud, et mees+mees ja naine+naine järglasi ei saa. Nüüd nad tahavad lapsendada ja kisa on jälle taevani – nende INIMÕIGUSI rikutakse. Kõik jälle jahuvad ja higistavad ja vaidlevad. Ühed ütlevad, et loomulikult on neil see ÕIGUS. Teised jälle sajatavad, et imegu muna!

"ALAVESKI KARUSID OOTAB EES HUKKAMINE JA LOOMAPARKI SULGEMINE?"

Alaveski loomapargis on vast paljud eestimaalased käinud. Pargi omanikeks on perekond Kõiv, kes ihu ja hingega oma hoolealuste eest hoolitsevad. Alaveski oli muide ka ainuke koht Eestimaal, kus vangistuses hunte sai jälgida kuniks 3 võsavillemit plehku panid. Kaks tükki notiti kohe maha ja üks sai haavata ning ilmselt pole tedagi enam elavate kirjas. Nüüd läks lahti aga tõeline nõiajaht ja Veterinaar- ja Toiduamet süüdistas loomaparki viletsas aias, mis hunte ei pidanud. Olgu kohe mainitud, et eelnevalt olid need samad „SPETSIALISTID“ aia üle kontrollinud ja selle kõiksugu nõuetele vastavaks tunnistanud. Edasi järgnes Kõivude jaoks juba kurb sündmus – viimane kui üks hunt tuli ära tappa!

"Päike sulatab välja koerasitaväljad. Lihtsalt tore!"

Mial on üks nõme komme alati oma „hunnik“ otse teise hunniku kõrvale või peale maha poetada. Nii ka täna hommikul, aga neid hunnikuid polnud sääl mitte üks , vaid oma kümme. Ja olengi mina siis suurendusklaasiga kõhuli maas ja üritan sotti saada, milline neist aurab, et see üles noppida. Ei õnnestunud midagi ja otsustasin need siis juba kõik kaasa võetud kotikesse kühveldada. Need õhukesed väikesed kotikesed pole aga sellise raskuse jaoks mõeldud ja puruks ta läks. Palju õnne mulle ja tassisin siis kuldaväärt sõnnikut oma peopesades prügikastini! Nüüd võtan tulevikus igatahes ämbri ühes kui järgmine kord välja läheme ja olge te tänatud koeraomanikud, kes oma lemmiku SITTA ei viitsi üles korjata - annate ka mulle, vanale penskarile vähe tegevust.