Kuidas see aastake teil möödus? Mul oli taas kõik endine - naised ihaldavad ja mehed muudkui kadestavad. Sellest ka need jubedad kuulujutud. Jõulud on üleüldse jube aeg, sest kõik ootavad ju külla. On juhtunud nii, et viimased kümme või natuke pealegi aastat on kuuse all ikka eksnaiskaga trehvatud. Kah imelik lugu, mis psühholoogidele huvi peaks pakkuma.

Naiska hellas ka sel aastal ja pani juba kellaaega paika. Kukkusin temast olenemata põhjusel sedapuhku ära nihverdama. Temakese hääletoon koheselt muutus. Milliseks, tahate kindlasti teada? Kuidas seda seletadagi? No selline hauakaevaja toon, madal ja konkreetne, mis vastuvaidlemist ei salli ja labidas on su pea kohale juba tõstetud. Kui sellele ei allu, siis on kohe hele laks ja hambutu naeratus. Sihuke karmi käega tädi mul. Näh tahtmatult lobisesingi välja miks ma poole oma elust puuhambaid olen sunnitud kandma. See läks nüüd küll halvasti.

Leelo-leelo lillekesed ja klatime veel ühe asja ära. Mäletatavasti toimus ka sel aastal traditsiooniline Loomapäästegrupi jõuluoksjon. Peavõiduks oli taas hobikunstnik-animalist Mari-Mai Koha looming, aga sedapuhku polnud pakkumisel mitte niisama ilus loomapilt vaid soetada sai joonistuse, mis tehti võitja lemmikust.

Kahjuks kadus tänavune oksjon teiste postituste vahele ära. Tõtt-öelda unustasin selle isegi kui lõpupoole korraga märkasin, et ainult kaks pakkumist oli tehtud. Siva-siva oli vaja taas rahvale meelde tuletada ja nagu eestlaste puhul ikka, siis alul ei saanud kuidagist vedama ning lõpuks pidama. Oksjoni viimasel päeval käis korralik andmine.

"Issi, kas ma olen jääkaru?" küsib jääkaru pojake.

"Muidugi oled!"

Põnn ei jää rahule ja kukub ääriveeri emmet piirama:

"Emme-emme, kas ma olen ikka päris kindlasti jääkaru? Ja teie koos isaga olete jääkarud ja vanavanemad on ka jääkarud?"

"Muidugi kullake, kõik me oleme jääkarud. Miks sa pärid?"

Jõuluks koju - Mürakas

Mürakaga, kes elas elu parimat elu kuniks selgus, et korteris tal enam ei lubata olla. Häda suur ja välja viskamise hirmus kolis omanik ta siis ajutiselt mujale. Paraku hakkab ka seal aeg otsa lõppema. Nii palvekiri minu kui viimase õlekõrre postkasti maanduski. Anname siis endast parima, et kamba peale enne suurt püha üks heategu veel korda saata. Äkki õnnestub? Imede aeg ju käes ja sestap laske sõna levima.

Inimene tahab ja teeb plaane, aga teinekord need ei pruugi täituda. Nii läks kahjuks ka 
Aastaid on Mürakal alles neli ja pool turjal. Vereliin on kirju ja huvitav - ema on rotveileri ja taksi segu, isa poolt on vähemalt üks esivanem husky. See mõjutab ka tema iseloomu - väga energiline, jutukas ja uudishimulik. Sõbrustab meeleldi eelkõige emaste koertega. Õige tüüp, täitsa minusse! Isastega väga ei mesti ja senini on tema sõpruse pälvinud vaid üks tillikandja. Kassid on aga suured sõbrad ja praegugi elab koos ühe preilnaga.

Hügieen. Tähtis asi. Esimese lapse puhul nühitakse viiskümmend korda päevas. Vaesekene! Teisel läheb juba lihtsamalt, sest teda pestakese poole vähem. Kolmas vaadaku aga juba ise kuidas hakkama saab.

Sebastian on Tertsu kolmas laps. Must nagu korstnapühkija. Viimati sai vanni maikuus, aga püüa sa öelda. Kohe kisa taevani, et pagana naistevihkaja ja ahistaja! Targem on vagusi istuda. Ise ei saa ka titat pesta, sest kui hormoonidest tulvil emme vihastab, siis võib saada ka pedofiilia süüdistuse kukile. Vaesed issid, mehed ja loomulikult beebid eelkõige!

Aitüma Liidia Penner ja Petworldi lemmikloomapood!

Tere õhtust seltsimehed! Ootate ikka veel jõulumeest? Olgu teil hea oodata, aga meil vanadel kommunistidel käib juba ammu näärimees. Vaesel vanakesel on ramm aga juba nii otsas, et raskemate pakkide veo jätab õblukeste naiste õlule.

Õieti teeb, sest ainult naiskade najal see riik veel püsibki. Kuuldud halenaljakas lugu on selle tõestuseks ja olnud memmepoegadest sõdurpoisid õppusel kui korraga antud käsklus joondu ja valvel! Paar noorsandi olnud lausa šokeeritud, et ohvitser nendega käskivas kõneviisis niimoodi "karjus" ning pidanud tõsimeeli aru kas nüüd peaks kuskile kaebuse kirjutama? Küllap kitusid oma emmedele ära ja ohvitser suhtleb tulevikus viisakamalt, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Roki ja tema pere tänul pole otsa ega äärt!

Eelmise kuu lõpus Mustamäel auto alla jäänud Roki ja tema perenaine Eva on kodusel ravil. Sinikates ja sidemetes, aga vähemalt elus ja valu kiuste proovivad uue olukorraga hambad ristis kohaneda. Mees ja lapsed on mõistagi suureks toeks. Üks paganama õnnelik õnnetus, võib vast takkajärele öelda küll, sest enamasti olen pidanud taolistest juhtumitest hoopis teises meeleolus kirjutama. Täiesti uskumatu lugu!

Edasi klikka juba Loomaveebi

Miumjäu heategevuskampaania 8 – 10 detsember

Aasta kõige helgem aeg on käes, kuid tänavu tuleb see paljudele meist koos keeruliste aegade ja rahalise pingega. Just sel põhjusel soovime pakkuda midagi, mis toob südamesse soojust – võimalust teha head, kasvõi väikeste sammudega.

Jõulukuul pakume oma e-poes mitmetele toodetele soodustusi, et head tegemine oleks võimalikult lihtne – isegi siis, kui endal on napp aeg ning eelarve kitsam kui tavaliselt. Nii saad korraga toetada loomi ja varuda oma lemmikule vajalikku. Ära muretse, kui saad annetada ka ühe konservi, sest me pakime kõik annetused kokku, nii on iga väiksemgi osa suurima tähtsusega.

ANNETADA SAAB SIIN: https://miumjau.ee/

Kõigest täpsemalt Loomaveebis

Brad Pitt, Eninem, Pärt, Pavarotti. Nimekiri on lõputult pikk, aga samas ootamatult lühike. Tegu on tüüpidega, keda pea igas maailma otsas teatakse ja ega neid nüüd ülearu palju ka ole. Kuulsuse raske taak. Vaesekesed, sest neil pole siin maamunal kohtagi kuhu vajadusel peitu pugeda. Nii ma just sellest tuntuse pahupoolest mõtlen.

Päkapikud käivad ja see on tore. Ilmselt on Loomapäästegrupp siis üks väga hea laps olnud. Eraldi rõhutan, et kasimatu olekuga odavates hilpudes noorsand fotol pole jõuluvana, kes teile mõne aja pärast uksele koputab vaid ühingu vabatahtlik Albert, kes pealinna tulekuks lausa oma kõige parimad riided selga ajas.

Tegelikult me näeme majanduslikel põhjustel üsna samasugused kõik välja ja uskuge mind see on ka ainus põhjus miks me ühingu kaunid naised fotodele viimasel ajal üldse enam ei satu - vabatahtliku töö paratamatud tagajärjed. Muahahaa!

Tipp-topp jutt tuli välja. Minu arust küll. Knips ja kraaps kõikidele, kes meile mõeldes sinna poodi manti viisid. Mõistagi pikk-pikk pai Urr ja Nurri rahvale! Albertile kah aitäh, et mind vanainimest säästis ja kingikottide tassimise enda peale võttis..

Kiire vahekokkuvõte ka koer Roki kohta. Sõbrake sai Loomade Kiirabikliinikust välja ja on juba kodus oma pere hoole all. See mõjus hästi ja Roki hakkas kohe isuga söömagi.

Suudab vaevaliselt kõndida, aga mitte pikalt. See on igati normaalne, sest mida sa ikka jalutad kui vaagen lippadi-loppadi kaasa paindub ning tagakäppi õiges asendis hoida ei suuda. Üks superhea asi veel - kõik, mis sisse läheb, tuleb nüüd juba ka täiesti loomulikul moel välja. Jeee!

Traagiline jalutuskäik - perenaine koomas, taksikoerake täitsa puruks!

Laupäeva öösel kella 00.41 ajal juhtus liiklusõnnetus Tallinnas Akadeemia tee 5 juures, kus 33 aastane mees sõitis sõiduautoga Škoda Octavia otsa reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületanud 35 aastasele naisele ja tema koerale. Naine toimetati haiglasse ja koer loomakliinikusse. Liiklusõnnetuse täpsemad asjaolud on selgitamisel.

Selline oli uudisnupuke, mis meedias antud sündmust kajastas. Kuiv, ametlik ja emotsioonitu nagu olema peab. Tegelikkus on alati sada korda hullem ja seda on väga raske sõnadesse ümber tõlkida. 

Lugu jätkub Loomaveebis