Venna matustel ütles ema, et arvestades mu keevalise nooruspõlve ja 90-te Venemaa seiklustega, valmistanud ta end sisimas ette, et hoopis mul ei pruugi väga palju päevi ees olla. On läinud aga teisiti ja siin ma seisan - küll mõnede meelehärmiks, aga loodetavasti siiski hoopis suurema hulga inimeste ja loomade rõõmuks. Seda lubab oletada lausa totaalselt suur õnnitlejate hulk. No olge te südamest tänatud, et vanainimest ikka meeles pidasite!
Otsa tegi lahti eksnaiska, kes juba enne kella seitset varahommikul laurujoru üles võttis ja mind otsast otsani ära õnnitles. Hiljem ühines temaga veel trobikond eksprutasid ja tulevasi eksprutasid ning neid kõnesid tuli eilegi veel. Oi neid ikka oli, mis tõestab ilmakalt, et ju ma üks paras lits olen olnud. Ei-ei ja sellele ma vaidlen ise tulihingeliselt vastu - ma ikka truu nagu koer, aga seda paraku nii kaua kui kodus pingevaba eluke on. Millegipärast kuskil kolmanda ja viienda kooseluaasta vahel on mul hakanud need suhtevärgid nihu minema ja siis millalgi löön lõplikult käega. Kelle süü? Ei ma seda tea, aga küllap ikka mõlema ning pole siin midagi vaid ühe osapoole peale näpuga näidata.
Õnneks eksid on vast sama meelt ja ei vasta see tõele ühti, et naised jäävadki rusikat põues hoidma ja viha pidama. Mõned muidugi jäävad ka, aga see ei oma tähtsust, sest minu mälupildis nad olulisel kohal pole ja ilmselt tunnevad ka nemad just niimoodi. Ainult mõned suhted oleks võinud tõesti vahele jääda, kuid kõiki teisi ma täiega kordaksin, mis sellest, et lõpptulemus teada oleks. Kõikse olulisem on aga vast see, et vähemalt need inimesed, keda ise tähtsaks ja kalliks pean, on pärast pikki-pikki aastaid endiselt mu kõrval olemas ning seetõttu saan end vast pidada üheks pagana õnnelikuks tüübiks küll.
Tüdrukud saavad selle võrra muidugi vabamalt võtta ja on võtnudki ning lapselaps nr.8 pidi sündima jaanuari lõpus. Ise lootsin, et äkki satub minuga samale päevale, aga arstitädi sõnul on pisike end nii mugavalt sisse seadnud nagu enne Jaanipäeva ei plaanikski siia ilma tulla. Seda luksust talle ei võimaldata ja sel nädalal peaks Sarah (kui vanemad nime osas ringi ei mõtle) meie perekese elukest juba üsna suures plaanis ümber korraldama hakkama. See on hiiglama vahva ja ei jõua ära oodata, kuigi ilmselt pabistan kogu maailma eest. Tütar ise ütleb tuima rahuga, et no ära sapsi, küll ma sulle helistan kui sünnitama lähen nagu jalutaks poodi leiva järele. Pagana noored, ma ütlen!
Selles eas ei saa vast kuidagi enam üle ega ümber tervisejutust. Kuskil septembris lõi rindu päris korralik valu. Tühja sellega, ennegi olnud ja läheb mõne päevaga üle. Aga ei läinud. JUBA detsembris hellasin universumi kõige targemale perearstile Karmen Jollerile ja kurtsin muret. Ta kohe pärima, et millal vererõhku mõõtsin. Mäletasin vaid, et tsaar oli siis võimul. Käskis aparaadi osta. Ostsin ja mõõtsin ning saatsin Karmenile näidud - ei ma ise teadnud palju need numbrid olema peaksid. Ohh sa raks, kus kukkus pragama ja saatis kohe EMO-sse. Läksin taltsalt ja istusin siis seal. Jube palju rahvast oli. Hakkasin igavusest neid kokku lugema, aga kuue miljardi peal läks rehkendus sassi. Mõistes, et suurem osa planeedi elanikest on Mustamäele kogunenud, pidasin targemaks minema trampida. Ma muidugi palusin kõrvalistuval naisel kohta hoida kui 2035 aasta detsembris naasen. Ta oli lahkelt nõus.
Jõulukuul jooksingi arstide vahet ning tegin ära kõik protseduurid ja analüüsid, mida suudeti välja mõelda. Kõik jummalast timm kui kõrge kolesterool, sugu, kaal, suitsetamine ja vanus välja arvata. No seda ma teadsin ju isegi! Ainult ultraheli kõhule jäi tegemata. Nii suur teine ja pelgasid, et äkki on vedelik sees. Pole siin mingit vett vaid ainult rasv, rahustasin tohtrid maha - mul pensionäril pole nimelt toidu ostmiseks raha ning käin meres hülgeid püüdmas ja toitungi vaid nendest. Jäid selgitusega rahule küll, aga igaks juhuks kirjutasid ilge hunniku tablette välja. Krõbistangi neid nagu orav pähkleid ning toitu pole enam vajagi. Vist on hästi? Mingi rõhuv minimaalne tunne rinnus kohati on, aga surmahirmu enam küll pole. Muidu otsisin Ruudile juba uue võimaliku kodu välja ja lausa kaks tagavara varianti lisaks kui ta ei peaks ühes või teises kohas leppima. Pingutasin vist veidi üle, aga hirmul juba on suured silmad.
Ma pole mingi eriline kahetseja tüüp ja kui antaks võimalus uuesti valida, siis küllap kõik toimuks minimaalsete eranditega täpselt sama moodi. Küll on aga veidi kahju tegudest, mis omal ajal tegemata jäid, kuigi võimalus oli. Sestap püüan edaspidi võimalikult palju hullusi ikka kaasa teha ning pole sugugi oluline kas need hiljem mõistlikeks või arulagedateks tunnistatakse. Juubelipidu taaskord ei pidanud ja viimane sünna jämm toimus siis kui kukkus 25. Aga pidu tuleb - kui 65-dal aastal sündinud poiss saab 65, siis rokime nii nagu homset ei tuleks. Veel kord tänud kõigile, kes meeles pidasid ja mürame aga edasi. Mingu meil kõigil hästi! Leelo-leelo!
