07 veebruar 2023

Lõpuks ometi ookean

Ookean. Hunnikus kilomeetrid tühja randa. Seda muidugi praegu, mitte hooajal. Nõpsil ja Rutsil oli pidu. Said joosta palju ihkasid. Memm muidugi väga ei vaimustunud, sest tuul oli kaunis vali.

Parkimisega meil omad nõudmised ja vajame rohkem ruumi. Kartsin, et suurlinnades ja eriti mere ääres jääme jänni. Kohati õigus ja mõnes kohas pole tõesti hambaorgilegi ruumi.

Vaatamata sellele on mu lõunaranniku kaart alates Nizzast - St. Tropezist kuni Cádiz'ni punase lipukesega "lemmikkohti" täis, kus saame rahus veel tulevikuski chillida. Uskumatu, aga senised kõige ägedamad peatuskohad leidsime Málagast ja Marbellast, kust ma nüüd küll miskit loota ei julgenud.

Tee on veel pikk ees ja küllap ka Portugal suudab üllatada. Õhtul tuli päike ka välja ja ilmaennustus, et sajab homse õhtuni ei pidanud paika. Jeee ja kohe läks olemine helgemaks, kuigi pigem oleksin ikka "siin" kasvõi vihmas kui "seal" lumehanges. 


Muide, see kivilahmakas seal tagaplaanil on Gibraltar. Tuuseldasime ringi peale - vahva koht ja ingliskeelne keskkond oma siltidega tekitas lausa koduse tunde.

Koerad märgistatud ka selle territooriumi põhjalikult ära ja kuulutasid omaks. Tõelised rändurid mul - lisaks Eestile on neil nüüd lausa pea paarkümmend meretagust maad ka ette näidata.