Nii hästi ei läinud aga ühel noorel pistrikul, kes mingil moel oli oma tiiba augu saanud. Vigastus ei olnud küll puudutanud luud, kuid oli piisavalt raske, et lind ei suutnud enam sööki püüda. Nii ta septembri keskpaigas lõpuks Tallinna südalinnas Gonsiori ja Raua tänava nurgal ühe auto peale kukkuski. Lind oli ekstreemses alakaalus ning sama päeva õhtul jõudes Imeloomade seltsi ta kahjuks suri. Piltide järgi arvati, et tegemist võis olla lõopistrikuga. Lind oli aga õnneks ka rõngastatud Helsingi Zoloogiamuuseumi poolt. Nüüdseks on rõngastuskeskusest jõudnud info, et tegemist ei olnud sugugi mitte Eestis 3 kaitsekategooria aluse lõopistrikuga vaid hoopis 1 kaitsekategooria alla kuuluva rabapistrikuga. Eestis need linnud teadaolevalt enam ei pesitsegi ning Euroopas on ta arvukus võrreldav must-toonekure omaga. Sedavõrd haruldase linnu kohtamine on alati väga meeldejääv sündmus. Eriti omapäraseks muudab selle aga just linnu leidmise koht. Kahjuks lindu enam ellu äratada võimalik pole, kuid omamoodi uue elu annavad talle topisetegijad. Nii on huvitavat lindu võimalik edaspidi muuseumis vaatamas käia.
Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
11. november 2011
"Luik ja pistrik"
Nii hästi ei läinud aga ühel noorel pistrikul, kes mingil moel oli oma tiiba augu saanud. Vigastus ei olnud küll puudutanud luud, kuid oli piisavalt raske, et lind ei suutnud enam sööki püüda. Nii ta septembri keskpaigas lõpuks Tallinna südalinnas Gonsiori ja Raua tänava nurgal ühe auto peale kukkuski. Lind oli ekstreemses alakaalus ning sama päeva õhtul jõudes Imeloomade seltsi ta kahjuks suri. Piltide järgi arvati, et tegemist võis olla lõopistrikuga. Lind oli aga õnneks ka rõngastatud Helsingi Zoloogiamuuseumi poolt. Nüüdseks on rõngastuskeskusest jõudnud info, et tegemist ei olnud sugugi mitte Eestis 3 kaitsekategooria aluse lõopistrikuga vaid hoopis 1 kaitsekategooria alla kuuluva rabapistrikuga. Eestis need linnud teadaolevalt enam ei pesitsegi ning Euroopas on ta arvukus võrreldav must-toonekure omaga. Sedavõrd haruldase linnu kohtamine on alati väga meeldejääv sündmus. Eriti omapäraseks muudab selle aga just linnu leidmise koht. Kahjuks lindu enam ellu äratada võimalik pole, kuid omamoodi uue elu annavad talle topisetegijad. Nii on huvitavat lindu võimalik edaspidi muuseumis vaatamas käia.