28. august 2021

"Muinastulede öö"

Muinastulede öö. Seda võib seostada ka lemmikloomadega - no pole neid pimedas näha ja unustame siinjuures netis "laikide" peale orgasme saavad "hoolivad" autojuhid, kes kunagi midagi näe, aga ometigi on ülimalt head eneste arust on:

"Sai surma? Mul on nii kahju - nutsin lausa 2 minutit ja 38 sekundit järjest!"

Unustane ka väärastunud mölakad, kes nimme väikeloomadele otsa sõidavad. Mitte suurtele - lõhuvad autot vaid ikka väikestele. Juht peab nägema. Loomaomanik peaks ja võiks tegema aga kõik, et juht näeks. Nüüd ju tehnikavidinad olemas! Ise siiani ei teinud. Parandan selle vea ja panen rihmadele kohe lambikesed juurde. Siis annan ka teile teada kas on mõtet või mitte.

"Kordan korra veel - enamus meist ei sõida nimme loomale otsa vaid asi on enamasti mittenägemises!"


Samas mul on ka mure. Plinkiv tuli käib rämedalt närvidele. Mulle küll. Vähemalt ööklubis. Kas ka koerale? Kaupmees ütleb, et savi. Loomaarst vaidleb vastu. Vaidlen kah - ta näeb niigi pilkases pimeduses ja igasugu uus jama häirib.

Mu koeri on isegi kosmosest näha ja nad on kõikvõimalikest maailma registritest leitavad. Peaasi, et leiaksid tagasitee koju. Vähe sellest. Rihmadel on Loomapäästegrupi, mitte minu number, juhuks kui olen koroonaga haiglas, halvatud või surnud. Gäng teeb kõik, et neil hea oleks. Kui ei tee, hakkan kummitamas käima ja siin te juba mu viha ei taltsuta - see on ületamatu.

"Ma vähemalt loodan, et saan teistpoolsusest oma kohustused lõpuni kanda ..."

Olen kõik teinud, et minust päriselt sõltuvad "elukaaslased" hätta ei satuks.

"Ahh, läks jooksma ja ei juhtu temaga midagi!"

Minu patsiendid ongi enamasti need "ahh, ei juhtu midagi" ja sestap kardan väga oma elukate pärast - nendega võib juhtuda ka. Lühidalt öeldes olen tonti näiv vanamutt, kes üle hoolitseb. Ametihaigus. Ei muud. Seda enam, et mu loomad on ka ise täisnapakad, kes ei allu ja mina pole nende paika-peksja. Nii on ja sestap peab 24/7 360 kraadi kõik nähtav olema. Enamasti ei ole.

Ja nüüd katsetama. Enam ei otsi me Jaani-, vaid Septembrimardikaid. Jään enda juurde ja plinkima esialgu ei pane ning vaatan kuis stabiilselt töötab. Kui jään rahule, siis annan teilegi teada ja Loomapäästegrupp hakkab neid kõigil oma päästetuil hoolealustel vähemalt pimedal ajal kasutama. Ja nüüd ootame pimedat, et ma veenduks, et mu kallikesed tõesti isegi viie kilomeetri kauguselt kõigile nähtavad oleksid nagu kaupmees väitis.