30. aprill 2020

"Nähtamatu Bella on valmis uude ellu astuma!"

Aastaid tagasi elas kord Žurik, Šarik või oli ta nimi hoopis Muhtar, aga see polegi oluline. Elas ta Maarjamaal, Venemaal või hoopis Prantsusmaal, ka see pole tähtis. Tegelikult ma ei teagi seda.

Tean seda, et see koer elas halvasti. Väga halvasti. Elas kuskil omapäi, raske raudkett kaela soonimas, olematus kuudis ja keset purunenud klaasihunnikut. Inimest ta suurt ei näinud. Võeti lihtsalt "vahtjoriks", sest turvaseadmetele ei tahtnud firma raha raisata.

Kohalikule rahvale käis raskelt pinda ja hakkasid koera ise toitma. Kirjutasid omanikule ka kirjakese ja käisid õiendamas, aga olukord ei muutunud. Inimesed laiutasid käsi kuniks täna juba Bella nime kandev koer, võttis asja enda ajada ning jalutas ühel kenal päeval küla vahel ringi.




"Tere härra Valner. Mida me tegema peaksime? Kas tagasi viima? Seadus vist käseb?", pärisid nad nõu.

"Kui tahate, et koer edasi piinleb oma elukese lõpuni ja see tuleb pikk-pikk aeg, sest ta on veel noor, siis viige tagasi! Kui mitte, siis kasutage oma aju!"

"Äkki teatada politseisse? Veterinaar- ja Toiduametisse või hoopis Keskkonnaametile?"

"Vaadake lugupeetavad - kõik eelnimetatud asutused liigituvad loomavihkajalikeks terroriorganisatsioonideks, kes oma tegevusetusega tolereerivad teiste liikide piinamist, piinlemist ja isegi surma ning ühelgi elukal neist enamasti kasu pole. Ka kohtust ei saa nad abi kui olete uudiseid jälginud. Loomapäästegrupp täpselt nagu ka ameerika valitsus terroristidega läbirääkimisi ei pea. Soovitan tungivalt ka teil seda mitte teha kui te just koerale nimme halba ei soovi!"

"Mida me siis teeme?"

"Tehke algatuseks kuulutus hulkuva koera leidmise kohta, et enda taguotsa hiljem kaitsta. Mendid tulevad teid rämedalt retsima kui omanik peaks süüdistama. Olen üsna kindel, et ta seda ei loe - ei huvitanud teda selle koera elu, ei huvita ka kadumine või surm. 

Kuulutage eestikeelses meediaruumis - sinna teised väga ei satu ja mõne aja möödudes hakkame uut kodu otsima. See on minu soovitus, aga tehke nagu targemaks peate."

Kõik läks täpselt nii nagu ennustasin ning, kes soovib, võib mind edaspidi Nostradamuseks või Mang juunioriks kutsuda. Kuulutati, "otsiti" omanikku, aga õnneks leidmata ta jäigi. Koeral kiipi polnud ja seega on kõik otsad vees. Hurraaa! Bella võis "haihtuda" ja tulevikule uue ootusega vastu vaadata.

Loomapäästegrupi osaks oli arstiarve tasumine ja toiduvaru tagamine, et koerake taas kosuda saaks. Edasine on juba ajalugu, sest Bella õnnelik plehkupanek juhtus juba oma aasta-poolteist tagasi. Olen üsna kindel, et omanik ei tunneks teda täna äragi! Jäägugi nii ja seetõttu ma värskeid fotosid ei lisa. Olgu mainitud, et ta on üliilus ja väga nunnu!

Mis edasi? Edasi võib juhtuda mitu asja. Vana omanik satub seda kirjatükki lugema, tõstab seakisa ja nõuab koera tagasi. 

"Ei saa! Ime muna kuradi jobu ja mölakas!" 

Siis jookseb ta pollarisse kituma ja need kukuvad kottima ning ähvardavad vanglaga, kui uurimist takistan. Mida neile vastata? Ikka tõde ja seda, et kogu lugu on tegelikult muinasjutt ning mõtlesin selle ühelt väljamaa loomasaidilt alla laetud piltidele juurde.

Miks üks normaalne inimene peaks heast peast taolise jama välja mõtlema? Aga sellepärast sõbrad, et ma olen haige inimene. Mul on haiglane tähelepanuvajadus ja see panebki mind luuletama ning kaastunnet kerjama. See paneb tegutsema, et te mind ikka heaks inimeseks ja loomasõbraks peaksite. Päriselus olen tegelikult vana kiuslik mu**. Nüüd on kõik ausalt üles tunnistatud. Kohe kergem hakkas.

Tavapraktikas me taolistele "haihtunud loomadele" avalikult kodusid ei otsi ja nood leiavad oma pererahva veidike teistmoodi üles. Kogu see lugu on tegelikult provokatsioon, et aru saaksite, mis kuradi riigis ja õigusruumis me elame. 

Isiklikus plaanis on antud lugu veel üheks "punktiks" ja nimelt annan varsti toimuval üldkogul Loomapäästegrupi juhtimise nooremale generatsioonile üle. Alul tulin loomapäästesse ju ainult pooleks aastaks. Tänavu sai kolmteist täis. Karm, aga aeg lendab ikka tõesti kiiresti. Ei jõua, ei viitsi ega taha enam selle vere, surma, loomapiinade ja karjuva ülekohtu keskel 24/7/365 olla! 

See muudab inimest. See lõhub inimest ja pole ma mingi erand - olen muutunud ebaviisakaks ja liigotsekoheseks, kes kõik näkku paiskab ja pikalt mõtlemata per**e saadab. Tegelikult tahaks loomapiinajatele ja teisi liike kaitsma pidavatele ametnikele lausa näkku sülitada ning mõnele ehk vastu vahtimistki virutada. Olen lihtsalt veits väsinud. Väsinud "veduriks" olemisest ja vastutamisest, aga "vagunina" lohisen ses rongis kaasa ilmselt veel pikka aega - see on juba iseloomu, elustiili ja maailmavaate küsimus. 


Gängi tööstiilis ja suhtumises ei muutu aga midagi. Erko Elmik on läbinud edukalt õpipoisi aja ja võtab juhtimise üle. Teda assisteerivad Siim Elmik ja Tanel Veskimäe koos piirkonnajuhtidega. Enne lahkumist teen veel suurpuhastuse vabatahtlike seas, sest kasu neist pole ei loomadele, ei ühingule - nad on lihtsalt ilusad ja ei tee mitte kui midagi! Aega polevat. Mitte ühegi looma jaoks aastas?! Tegelikult ei maksa nad liikmemaksugi ära ja milleks neid siis nimekirjas hoida? Kas selleks, et nende CV vabatahtliku töö võrra uhkem välja paistaks? Käigu kanni, loomapäästjad my ass!

Panite tähele, et uues juhatuses saavad olema kõik mehed? Ka see on omamoodi provokatsioon ja ärge hakake nüüd kvoote lugema ja naiste õigusi taga nõudma. 

Naised on nagunii kõik kohad alates lasteaedadest-koolidest lõpetades krimka, prokuratuuri ja kohtutega üle võtnud ning las teiste naiste juhtimise all olevas loomakaitsjate kõrbes jääda üks vähem emotsionaalne oaas ka meestele. Kui lubate muidugi?


Loomasõbrad ärgu aga sapsigu, sest lõplikult ma muidugist ära ei kao ja jään "halli kardinalina" ilmselt oma elupäevade lõpuni loomapäästjate-kaitsjate ja igasugu elukate selja taha. 

Kaude on gängi juhatuse munad ikka mul peos, aga oleme nii ühte meelt, et olen üsna veendunud, et pigistada ei tule neid eales. Nii palju kui tervis lubab, reageerin jätkuvalt hädajuhtumitele ning mu nõu, igati vajalikud tutvused ja kontaktid on alati hädaliste loomade-lindude ja loomulikult ka gängi jaoks alati olemas.


Võib-olla juhin kunagi tulevikus edasi, aga praegu on aeg pidurit panna. Tervis nöögib ka üksjagu. Lisaks tahan keskenduda tõsisemalt veel kahe-kolme "loomaprojekti" käivitamisele, et kunagised plaanid tühipaljaks unistamiseks ja sisuta hooplemiseks ei jääks. Loomapäästegrupp on juba nii vägev küll, et saab ka ilma hakkama ja sellel on kõik eeldused väga tõhusaks organisatsiooniks saada.

Erandlik lugu kunagi "haihtunud" koerast saagu ka erandlik lõpp - kes soovib paari aastasele üsna inimpelglikule Bellale armastavat kodu ja hoolitsust tema päevade lõpuni pakkuda, kirjutagu mulle. Äkki pingutan veel korra ja "mangitan" isegi ta praeguse asukoha välja ning aitan teil kokku saada. Mina tänan! 

heiki@animalrescue.ee

Ja veelkord - mitte midagi ei muutu ja gäng rokib vanadel alustel ja samadel põhimõtetel täiega edasi. Võib-olla pareminigi veel. Noori, loomulikult mitte kõiki, peab usaldama ja teinekord võivad nad üllatada, tehes asju palju paremini kui sa ise seda eales suutnud oleksid. Uskuge mind.

We will rock! 
We will rock against cruelty and pain!
We will rock to save and protect animals as long we live!