28. august 2017

"Viisakas rebane"

"Hommikust Heiks! Kuda kube kärab?"

"Senini on see piirkond endiselt veel täivaba. Kuidas endal?"

"Mul on ka vedanud ja kärntõppe pole veel nakatunud. Aga ole terve. Ma lähen tuuseldan edasi ja kontrollin oma kuningriigi üle"

Umbes taoline vestlus on mul igal jummala hommikul ja õhtul ühe Saaremaa rebasega, kes siis viisakalt tervitamas või hääd ööd soovimas käib. Senini on ainult üks õhtu vahele jäänud, aga küllap oli tal siis muid asjaajamisi.
Päris ligi ta ei tihka veel tulla, aga parimal katsel oli umbes viie meetri kaugusel. Ja muudkui uudistas ja passisime tõtt oma kolm-neli minutit. Hästi äge! Sel ajal end muidugi liigutada suurt ei tohi. Siis teeb kohe minekut ja õige kah! Parem karta kui kahetseda, sest inimloom on see kõikse hullem tõbras siin maamuna pääl! See on armutu fakt!

Ma vana penskar tõusen varakult ja ühel hommikul näen teda keset maanteed rahumeeli tulemas. Täpselt keset teed! Mul kohe mure suur, et jääb auto alla. Nii ma roigas käes teda taga ajasin ja lausa röökisin vaese metslooma peale. Tal oli millegipärast suht savi ja võttis seda nagu mängu - jookseb aga 10 meetrit edasi ja jääb siis seisma justkui ootaks vanurit järele. Ja siis teeb jälle minekut. Tema poolest võiks nii õhtuni hullata. Mul on paraku võhm väljas esimese veerand tunniga.

Teinekord käib mul külas ka üks väike sõber, kes on autist. Ei midagi hirmsat, aga ta elab justkui omas maailmas ja sinna saavad loa ainult vähesed väljavalitud viivuks külla minna. Kui inimesed peavad nägema Kenno soosingu nimel kurja vaeva, siis huvitaval kombel Saaremaa rebasepoisil õnnestus see imelihtsalt. Nüüd passib Kenno ka kindlatel kellaaegadel aknal ja muretseb väga kui "kanavaras" tulemata jätab.

Ühel ööl istusin trepil, kimusin suitsu ja vaatasin tähti. Augustitaevas on neid juba kenasti näha ja maal ei sega ka linnavalgus. Oi neid on ikka palju ja see vaatepilt vist jääbki lummama. Korraga läks aga aasal lahti tõeline hädakisa. Metsjänes! Pole kahtlustki! Oi nad teevad valju häält kui elunatuke ohus või kellegi hambusse satuvad.

"Läheks appi, päästaks ära. Pagana rebane sai vaesekese kätte!", oli mu esimene mõte. Aga vat seda just teha ei tohi, sest looduses käivad asjad omasoodu ning ka rebane vajab süüa. Jänesest oli mõistagi kahju, aga ega see minu ja oranži kasukaga iluduse suhteid rikkunud.

Huvitav, aga täna hommikul ta ei tulnud. Tõsi, põõnasin ka küll lausa seitsmeni ja küllap käis siis varem nagu tavaks saanud. Ta ju ka varase ärkamisega tüüp.

Peaasi, et auto alla ei jäänud. Panga pangal peeti Muinastulede ööd ja siinsel muidu nii vaiksel maanteel käis tõeline rahvaste ränne.

"Ei jäänud ta midagi, ta ju tark loom ja küllap väisab mu madalat tarekest jälle õhtul. Ma vähemalt loodan või tegelikult lausa ootan seda meie järgmist trehvunksi ........"