28. august 2017

"Puuriit - liigi- ja elurikkuse põline kants"

Paljud ei taipa üht täiesti tavalist puuriita vaadates, et tegemist on tegelikult omalaadse ühiselamu või koduga, mis pakub peavarju uskumatult paljudele elukatele.


Tõtteöelda olin ka ise üllatunud kui halgude vahelt tulid poole tunni jooksul nähtavale nii üsna haruldane kärnkonn kui nö keldrikorrusel õiglase und põõnanud 8 põldhiirt . Sealsamas lähedal, ainult mõned korrused kõrgemal oli aga halgude vahele ennast mugavasti sisse säädnud nastik. Imelik kooseksisteerimine. Kas pole?

Sajajalgsetest, rohutirtsudest, kõrvaharkidest, lehmamõõtu tigudest ja muudest putukatest-mutukatest ma ei hakka rääkimagi, aga kõik nad olid selle tillukese puuriida täieõiguslikud põlisasukad, kelle harmoonilisele kooseelule ma paraku lõpu pidin tegema. Ja ega ma siis meelega või pahatahtlikult, aga puud oli vaja lihtsalt varju alla ümber lapata.


Kärnkonn oli mu vaieldamatu lemmik, sest tegelikult polnud ma senini seda pirakat tegelast vabas looduses kohanudki. Meelde küll ei tule vähemalt. Hästi aeglane elukas. Lubas end vaadata, aga mõne aja pärast puges halu sisse peitu. Küllap talle ei meeldinud minu välimus ja tõttöelda olen temaga täitsa päri, sest ega üks pesemata ja üle nädala raseerimata habetunud moll ju kena kaeda ole.

Tegelikult nägin teda juba eelmisel päeval kui heina tegin - midagi lipsas traktori eest läbi ja pidasin kinni. Hää, et märkasin. Mingi suur ja väga aeglane elukas "venis" kõrvalasuvale põllule kõrge rohu sisse. Ma ei saanud arugi kellega tegu ja pidasin teda ülesöönud flegmaatiliseks rotiks. Ega ma oma pead sellega vaevanud, sest päike juba loojus ja hädaline töö vajas lõpetamist.

Hommikul oli aga pilt selge ja just täpselt teda ma kohtasingi! Viskasin end sirakile maha ja kohe uurisin pikalt. Ma pole mingi eriline konnasõber, aga kihvt tüüp on ta küll. See on tõsi. Kui ta muidugi nüüd üleüldse kärnkonn on, sest ega ma ka mingi "konnatark" ole.

Ma tegin pattu ka ja kui naised printsi ootuses konni musutavad, siis küllap tohivad seda ka mehed teha. Kes ei tahaks siis printsessiga abielluda. Eks ole? Ja nii ma siis teda musutasin. Oleme ikka ausad ja ma lausa lakkusin konnaneiu korralikult üle ning ime sündiski! Hallelujah!

Tõsi, ta ei muutunud printsessiks vaid hoopis Bill Gatesi tütreks. Mul kama kaks, peaasi, et äiapapal pappi on ja Billil seda va krabisevat ikka jagub. Jääb ülegi. Joovastus oli suur ja pea käis täitsa ringi. Naabrimees vaatas, et käitun imelikult ja kutsus kiirabi välja - konnad pidavat ju mürki eritama. Kiirabibrigaad Gatesi tütart ei märganud, kuigi ta seisis otse minu kõrval. Konnamusutamisjutu peale hakati aga valvepsühhiaatrit otsima. Olukord oli pingeline, aga lahendasin selle delikaatselt.

"Ärge pange pahaks. Võtsime hea naabriga puskarit ja mõistus hakkas tembutama."

"Aaa, siis on selge! See on siin tavaline! Puskarit võib, aga ärge seda siltidega salaviina jooge, sest metanool on jälle liikvel. Eilegi oli meil haigemajas Angla-Mati, kes väitis, et on uuesti sündinud Stevie Wonderi nimeline muusik. Ajas meidki hulluks oma lauluüminaga "I just call to say I love you! Appi, see kummitab siiamaani!"

"Tean seda lugu küll, aga Mati jäigi puhta pimedaks siis?"

"Eile oli vähemalt küll ja ei näinud ta isegi Mare hiiglasuurt rinnapartiid, mida vaeseke hoolega presenteeris!"

"Ärge muretsege! Meie seda solki ei joo ja ümisema ei tule! Ja saatke aga Mare siia - küll mina märkan, lohutan ja ülistan nii head partiid kui tema muid häid omadusi!"

On ikka need saarepiigadest medtöötajad ühed kadedad ussid! Nad kohe ei suuda taluda teise õnne ja tahavad su kinnimajja pikkade varrukatega jakis panna ning selle vältimiseks peab siis ristiinime valetama. Bill Gatesi tütar lasi selle jama peale mõistagi jalga ja ka konn kadus teadmata suunas. 


Vat selline lugu siis, aga küll ma selle Gatesi tütre ikka ära võtan. Plaan on igatahes eilsest olemas. Hiljuti lugesin, et Maailmapank otsib presidenti ja Gatesi tütar meest ning seda saab kenakesti enese kasuks pöörata. Nii ma täna pankuritele kõllasingi.

"Otsite presidenti?"

"Enam ei otsi."

"Ärge hämage! Muide, ma olen Bill Gatesi väimees."

"Ohohoo! See muudab ju mõndagi! Loomulikult sobite te maailma rahaasju juhtima!"

Seejärel helistasin Gateside residentsi. Härrat polnud kodus. Seejärel valisin ta Silicon Valleys asuva harukontori numbri.

"Tsau Bill! Su tütar tahab mehele. Ma võtan ta lõpuks ära ja saad vaevast lahti."

"Ei ta otsi kedagist ja see oli kollase meedia järjekordne leiutatud kõmulugu."

"Muide Bill, et sa teaksid, aga ma olen Maailmapanga president."

"Ohohoo, see muudab ju mõndagi. Tere tulemast perekonda!"

Vaatamata Saaremaa "ussidest" koosneva kiirabibrigaadi ponnistustele lõpeb see muinajutt siiski õnnelikult ja hästi. Aga ussiteemadel jätkame ning kui olin üksjagu puid ää tarinud trehvasin nastikuga. Oli teine end mõnusalt kerra keeranud ja magas. "Katuse kadumine" pea kohalt ajas ta mõistagi üles ja ta üritas sügavamale peitu pugeda. Eemaldasin aga halg halu haaval ning lõpeks siugles ta majatagusele aasale.


Ma olen inimestele tuhandeid kordi rääkinud, et kui te ei soovi oma hoovi madusid ja muid tegelasi, siis koristage puu-, okste- ja kivihunnikud ära! Ja niitke muru madalaks! Ja käituge siis mu sõnade, mitte mu tegude järgi, sest siinse rannamajakese ümber on küll lausa heinamaa ja ka kivi- ning puurisu on küllaga. Seega ei maksagi imestada, et see koht loomi-linde-roomajaid ligi tõmbab. Mul endal on üsna ükskõik, sest ega nad mind häiri ja tõttöelda pakuvad nad nii seltsi kui lusti.


Sellega polnud "loomakarneval" veel aga sugugi läbi ja üht alumist halgu eemaldades, leidsin sealt kaheksa põldhiirt. Mis neil saare loomadel viga on, sest magasid nemadki ja uimerdasid imeaeglaselt minekule. Ühe taguotsa sain siiski filmilindile ka. Pagana kahju, et kaamera kohe käepärast polnud, sest see puntras magamine oli ikka armas vaatepilt küll.


Vat selliseid asju näeb inimloom kui ta oma silmad lahti hoiab - elu lausa keeb ja õilmitseb kõikjal meie ümber. Seda tuleb osata vaid märgata! Ja seda tuleb muidugist ka hoida! Nüüd mul jälle mure suur, et elukate elamise maatasa tegin. Hiirte ja nastikuga pole muret, sest need kuradid kolivad talveks niiehknii majja. Aga kuhu konn läheb? Pidasin temaga nõu ja otsustasime, et need vettinud alumised halud jätan maha ja ei koristagi veel hoovi täielik ära. Õhtul uurin veidi googel-moogeli abiga ja selle liigi hingeelu, sest ma tõesti ei tea pragu laksust kuidas nad talvituvad. 

Järgmine jama on aga ka niitmisega, sest murutraktoriga vast enam peale ei lenda. Toon mandrilt vikati või äkki on see tehnikavidin isegi naabrimehel olemas. Või äkki peaks hoopis maniküürkääridega pügama hakkama, et kellelegi liiga ei teeks? 

Ei ole see asi nii hull midagi ja järgmisel aastal olen lihtsalt tragim ning juba varakevadel tuleb tare ümbrus läikima lüüa. Siis ei koli soovimatud tegelased sisse ja lapsed ning eriti naispere ei pea hirmust värisema kui kasvõi tühipaljast süütut rästikut muruplatsil askeldamas näevad. Nii lihtne see ongi!