"Häbi on! Hakkaks õige pakkima?

Vastik aeg on. Ärev. Siis rõõmus kui ukrainlased mõne suurema või väiksema võidu saavad. Kurbus. Surm. Eriti väikeste puhul. Venkude puhul ka - noored nolgid ajateenijad, kes ei tea isegi kuhu neid saadeti.

Palgalistele ma kaasa ei tunne - paras sitapead! Kuhu te ronite? Kes teid kutsus? Mis kuradi töö see on, kus teise tapmise eest raha antakse? Viha. Eriti siis kui näen kaadreid elumajade pommitamisest. 

Hirm. Vene armeega seotult tundsin seda omal ajal Toompeal tanke oodates ja ka siis kui Georgias Gori linnas käisime. Seal oli ka napikas kaks korda kas tulistavad või mitte. Õnneks mitte. Lennukis kartsin ka - äkki raisad lasevad alla?

Kõikidest tunnetest vägevaim on praegu vististi HÄBI. Leiba on osta häbi. Eile-täna olin koertega metsas. Ilus ilm ja kevad koputab uksele. Häbi oli - mida sa naudid jobu! Tee midagi peale kurva näo ka! Isegi naerda või nalja on teha häbi, kui teised elu eest võitlevad ja surevad. Õukei, teen ülekandeks sajaka - abiks ikka ning hingel veidi kergem. Täna annetan inimestele, mitte loomadele.

Olen käinud ja olen näinud. Olen rääkinud ja koos grusiinidega nutnud. Ema sebis kuskilt mürki, et koos lastega sisse võtta kui venkud tulevad. Õnneks ei läinud vaja, sest said põgenema. Ema-isa ja poeg, kelle nähes autost noor neiu, tulevane pruut välja tõmmati, nii et küüned jäid istme polstrisse. Oi ta olla nutnud ja appi palunud, aga rohkem teda ei nähtud. Kuu aja pärast pidid pulmad tulema. Süda tõmbab krampi.

Või vanamemm, kelle lehm bensiiniga üle valati ja ta silme ees suure naeru saatel põlema pandi. Lõpuks löödi tarele ka tuli räästasse. No kellele ta liiga tegi elajad? Mul on neid lugusid üks hullem kui teine kuue tunni jagu salvestatud kui seal humanitaarmissioonil käisin. Võib-olla on materjali rohkemgi. Nii, et ärge koeratoidust küll rääkige. Mitte praegu. Ma väga palun.

Hakkaks äkki pakkima ja läheks päriselt appi? Ega must oma seljavalu ja tulitava puusaga muidugist palju tolku ole, aga olen viimased aastad väga hästi harjutanud lamamist ning seega snaiper saaksin olla küll.

Nali läbi häbi. Vähemalt püüdsin teha. Ei ole ma mingi "killer" tegelikult, kuigi turvalises kodus sõjafilmi vaadates on väga lihtne kangelasega samastuda. Teisalt jällegi oleme me kõik looduse poolt tapjateks sündinud, kuigi sisemine päästik on igal inimesel erinev - üks läheb närvi suitsule tule küsimise peale, teisest saab tapja kui ta lähedane tapetakse või vägistatakse. 

Olen saanud kümneid kirju, et miks ma juba Ukraina koertele ja hobustele appi pole läinud?! Aga miks mitte kohe siis ka kassidele ja põldudel vedelevatele vigastatud veistele? Liigirassistid või niisama kaunishinged olete. Ei muud. Ja kohe lähengi vaatamata sellele, et ainuüksi ligi kolme miljoni elanikuga Kiievis elab koeri ehk isegi kaks korda rohkem kui Eestis kokku. Ukrainas on olnud kogu aeg hulkuvaid loomi igal nurgal, mitte ainult praegu. Miks te neile siis appi ei tõtanud?

Kogu selle ilusa mõtte teostamatusele lisaks on see minu arust lausa absoluutselt kohatu praegu - inimesed surevad reaalselt, linnad on varemetes, maanteedel on sadade kilomeetrite pikkused inimhordid, kes just kodust ilma jäid, riik võitleb oma eksistentsi ja muide ka meie vaba olemise eest ja te tahate, et ma koertele süüa viin või nad siia Kiievist toon? Muideks, praegu on ka talv ja õues on külm. Võtke oma lapsed algatuseks käe otsa ja tehke üks matk näiteks Tallinnast Paidesse. Öösel magate metsas ja sööte lund ning puukoori. Hommikul räägime sel teemal uuesti!

Küll me viime Ukrainasse toitu ja Loomapäästegrupp läheb sinna küll. Just nii mitme masinaga kui palju suudame toitu ja ravimeid koguda, aga alles siis kui on kindel, et need ka pärale viidud saame ja ka elusalt tagasi jõuame.

Margus Järv, Anti Paap, Sigrid Hartman, Lembitu Inno, Ain Tähiste, Andreas Reinberg, Jan Põlluste, Kristiina Tõnnisson, Margo Napp, Priit Heinsalu, Toomas Verrev, Jaan Hammer jt, keda ma parima tahtmise juures ei jõuaks üles loendada - liigutaks õige vanu konte? Oleme muidugi üksjagu vanemad, aga päris maha kanda pole veel vist ka mõtet või mida ise arvate? Loomulikult humanitaarmissioonile kui aeg saabub?

Muide, veel üks seik, mida tahan mainida. Siin oli ülesloetletud vaid väike osa inimestest, kellega oli au  2008 aastal Georgias käia. Nad päriselt hoolivad nii inimestest kui loomadest. Nad ei targuta vaid tulevad oma mugavustsoonist välja ja lähevad päriselt appi. Pole vaja medaleid ega leheartikleid. Käepigistusest ja soojast kallist piisab. 

Ja ega me seepärast loomi unustanud - igal pool, kus meie bussid seisma jäid, jooksis koertekari kohe sõbralikult juurde ja siis söötsime neil kõhud täis. Kohalikud vaatasid meid nagu napakaid. See oli meie võimuses tol hetkel ja andke andeks, et me neid kaasa ei võtnud. See ei olnud lihtsalt võimalik! Loomakaitse on heaoluühiskonna teema ning uskuge mind, et kui seekord oleks Vene tankid üle Eesti piiride tulnud, siis ei aju vaaritaks hoopis teistmoodi.

Loomapäästegrupp on valmis ka täna aitama neid Ukraina lemmikoomi, kes koos omanikega siia jõuavad, aga see on momendil meie ühingu lagi. Eesti Väikeloomaarstide Selts tuleb samuti ukrainlastele appi ja ei võta tasu vastavalt võimalustele. Loomakaitse selts ja loomakaitse liit on ka pundis ja kohe-kohe läheb lahti toidu kogumine. See on see, mida me momendil väikeste organisatsioonidena teha suudame ja vabandan kui Teie heleroosad ootused-lootused purustasin. On väga üllas, et sõja ajal ka loomadele mõeldakse, aga kaugelt on neid operatiivselt aidata pea võimatu. Loodetavasti saate sellest isegi aru kui kümme korda sügavalt sisse hingate ja asja üle tõsiselt järele mõtlete.