Miks üldse armeesid ei võiks kutsudagi rahuvalvajateks? Nii üllad, head ja kaitsevad nõrgemaid ülekohtu eest. Mida suurem tõbras, seda rohkem ta rahu valvab! Viimane kui üks!
Mõtlen Ukraina peale minagi. 90-del sai seal palju käidud. Tore koht ja sõbralikud inimesed. Naised olid veel toredamad - kõik paari erandiga olid Oksanad, kellega rahvaste sõprust edendasime. Polnud kartuski, et nime segamini ajaksin.
Üks tõsisem jutt oli ka. Kah Oksana. Elas Harkovis. Minu arust oli ta pere ka natuke venemeelne, aga seal "idas" olid paljud sellised. "Läänes" aga kõik risti vastupidi - ära vene keeles suud lahti tee, sest saad kohe vastu nina! Vihkasid täiega!
Uitmõte - kui japsid hakkaksid Kuriile tagasi nõudma, soomlased Lapimaad, grusiinid omi maid ja meie lööksime Tartu rahulepingu lauale ning seda kõik ühel ajahetkel? Peajobul on ukrainlastega praegu tegemist ja äkki läheks läbigi, sest ei ta jõuaks ju igal pool tõmmelda ja madistada?!
Kõik euroopa rahvad peavad elama Venemaa hirmus ja deržaava rakettide sihtmärgina. Ise nad seda ei taha. Imelik loogika. Väiksed hoiavad kokku ja nii piirnevadki hiidpiraka riigi ümber sellised rahvad, kellele rohkem või vähem nad hinge on sülitanud. Sellest ka hirm. Arusaadav, sest pole ju eriti meeldiv elada seltskonnas, kus sind vihatakse või põlatakse hingepõhjani. Eks ole?
Ei me Oksanaga suurt poliitikast rääkinud. Olime tollal nii noored, et lõimusime ilma igasuguse riikliku sunnita hommikust õhtuni ja olime selles paganama head. Ei ma tea kas ta veel eluski on, aga nähes neid plahvatusi telepildis, mõtlen vaid üht - peaasi, et ta pihta ei saaks. Kohe see laieneb ka teistele tuttavatele ning tavalistele ukrainlastele - jääge ellu sõbrad!
Ukrainlased peavad täna vabadussõna. Tegelikult nad võitlevad me kõigi eest, kuigi seda esmapilgul justkui ei arvakski. Hoian pöialt, et annate vägevalt vastu ja venkude vaimupuudega boss lõpetab samamoodi nagu Hitler!
