9. mai 2018

"Kes on lihaveis? Loomulikult liha sööv lehm, kellele ennekõike maitsevad koerad!!"

"Tere lehm!", tervitan maja kõrval mäletsevat juhtlehma. 

"Oot-oot-oot! Ma pole sulle mingi lehm! Ära solva! Ma olen lihaveis!“

„Mis mõttes?“

„Asi on väga lihtne tegelikult. Kuna väga paljud inimesed on hakanud veganiteks ja meie looduslik toidubaas on oluliselt vähenenud, siis hakkasime meie olude sunnil liha sööma! Nüüd me olemegi antiveganlehmad ehk lihaveised kui soovid. Hääl lapsel ikka mitu nime!“




„Tohoh, sellist asja kuulen ma küll esimest korda, aga eks inime õpigi ju kogu elu.“

Karjamaa äärel tardus Taadu-Aadu üht esikäppa üleval hoides soolasambaks. Koerake vaatas lehmale alt üles, hirmust läksid silmad suureks kut tõllarattad ja tulid vaesekese peakolust suisa välja.

„Nii suuri koeri pole olemas! Nii suuri koeri pole olemas!“ , suutis ta vaid öelda.

Nii ta seisis oma mitu minutit kui korraga majja jooksis ja kohe voodisse teki alla peitu puges. Järgnesin talle, et koerake maha rahustada. Taadu-Aadu piilus arglikult mulle vastu.

„Nii suuri koeri pole olemas, kui siis ainult Tšernobõlis! Heiks, kas need ongi Tšernobõli koerad?“ , päris ta üle keha värisedes.

„Ei ole, ei ole, võta rahulikult!“, silitasin närvivapustuse äärel olevale koerakesele suhkruvett ulatades. „Aga lama siin ja rahune maha. Ma lähen räägin selle „suure koeraga“ veel törts juttu." 

„Ära jäta mind üksi kui need jubedad loomad seda maja piiravad!“

"Ei jäta, ei jäta! Ära sapsi!“


Lehm, vabandust lihaveis, mäletses rahumeeli salatit edasi, sest liha teadupärast karjamaal ei kasva. Korraga pöördus ta ähvardavalt minu poole.

„Kuule inime! Sa täna linna lähed või?“

„Lähen ikka.“


„Väga hea! Too viis pakki koerašašlõkki ka!"



"Seda meil ei tehta."

"Jama sel juhul, aga too siis midagi muud, aga võta kindlasti keefiri marinaadis. See maitseb mo tittedele hästi. Ja säti end kohe minekule, sest muidu sööme su nuustikust peni ära! Ära pane pahaks, kere on lihtsalt nii hele. Ei midagi isklikku ja püüame ikka heanaaberlikult läbi saada.“ 

Kogu lehmakari, veelkord vabandust, lihaveiste armee hakkas justkui käsu peale maja piirama. Oli selge, et iga sekund on arvel kui tahan veel Taadu-Aadut elusalt näha. 

Napp nelikümmend minutit hiljem olin lihakraamiga tagasi ja andsin selle antiveganlehmadele üle. Lõpp hea, kõik hea ja nüüd saame Taaduga nädalavahetust turvaliselt pidama hakata! 

„Issand kui äge! Valner oskab loomade keelt ja puha! Vat see on anne! Tahan ka!“, mõtiskleb kindlasti hea lugeja.

Ärge vaevake pead ja mingisugust kaasasündinud annet loomade-lindude mõistmiseks mul tegelikult pole. Tahate ka loomadega inimkeeli rääkida? Palun väga ja ega ma kade pole. Segage „Torusiili“ ja „Harpicu“ vetsupuhastusvahendi lahus üksühele kokku. Loksutage. Nüüd lisage sada milliliitrit kanepiõli ning maitse parandamiseks ka peotäis kaneeli. Ongi valmis. Lisage jääd, sest „imejooki“ tuleb serveerida jahutatult. Oluline on lisada, et manustamine on siiski rangelt vabatahtlik ja toimub omal vastutusel. 


NB! Lastele ei sobi, sest võib tekitada püsiva trauma ning nad jäävadki elu lõpuni haukuma, ammuma ja mäletsema! Mõnusat nädalavahetust ning head loomade ja lindudega suhtlemist! Lihaveistega loomulikult ettevaatust, sest tegu on kiskjatega! Tapjatega! Ehtsate koera- ja inimesööjatega! Jääge ellu!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar