14. mai 2018

"Ronisin lõpuks taas selga!"

Tõsi ta on, et eile õhtul sain üle jupi aja taas nii kaugele, et ronisin lõpuks selga. Ammu polnud seljas olnud. Oma pool aastat vast juba või kauemgi veel. Noored kindlasti imestavad, sest nad tegelevad sellega rohkem, aga minu eas on igasugune selga ronimine kindlasti avalikku kelkimist väärt!

Algselt oli muidugi väikene saps sees, et kas ma enam üldse oskan? Ammu polnud ju seljas olnud! Sestap võtsin rahulikult, aga ajapikku lisasin tempot juurde. Siis hakkasin aga pelgama, et äkki teen liiga või lõhun vaesekese üldse ära. Kägises ja ägises teine mu all üsna vaevaliselt, aga pidasin seda normaalseks, sest ega esimeses nooruses pole enam temagi.


Lõpuks see juhtus ja kumm läks katki! Kuradi kurat! Oli seda nüüd veel vaja? Varem pole ju juhtunud! Tagasiteel tulime teineteise kõrval oma seitse kilomeetrit vaikides. Sume ja soe ja hämar suveöö leevendas natuke seda äpardust.

Harudevahe tulitas nagu oleks esimene kord seljas olnud! Ai-ai! Valus! Otsisin kodus talki, et peale raputada. Tittedele ju ka pannakse! Vanasti vähemalt pandi. Talki polnud ja raputasin nisujahu. Hommikul võin öelda, et kasu sest polnud - ikka on valus ja suurema osa ajast eelistan seista.

Sel suvel vist selga enam ei roni?! Kehakaal on ka juba selline, et see asi lõppeb nagunii kas tõsisema lõhkumise, katkise kummi või eluohtliku traumaga. Pole mõtet rohkem riskida. 


Noorem rahvas vast ei saanud üldse aru, millest pajatasin. Sestap teen neile uues Eesti keeles lühikokkuvõtte - #suveõhtu#rattamatk#katkinerehv#valustaguots#pikktagasitee#sportonnõme#

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar