16. aprill 2018

"Kuidas Jesper paraneb ja uues kohas harjunud on?"

8.aprillil Albu külas, Männi uulitsalt ülihalvas seisus leitud koer Jesper on kütnud kirgi nüüdseks juba üle nädala. Loomakaitse liit toimetas koerakese koheselt Loomade Kiirabi Kliinikusse, kus talle loetud päevade jooksul eluvaim taas sisse puhuti. 

Tõtt-öelda ei uskunud ma, et Jesper sellest üldse välja tuleb, sest tema tervislik seisund oli ikka kehvamast kehvem. Õnneks oli Koertejumal tema poolt ja ma eksisin rängalt - Jespu ei kavatsenudki alla anda ja tahab veel nii mõnedki head aastad elada. 

Algselt pakkus talle hoiukodu imearmas Maarika Tiik koos oma elukaaslasega. Koht sai valitud seetõttu, et nad elasid sobivalt kahe loomakliiniku lähedal kui äkki Jesperil peaks halvem hakkama. Ennegi koeri aidanud noored ei osanud aga ette kujutada, mida tähendab ühe nii haige looma eest hoolitsemine ja seda ei saa ega tohigi neile pahaks panna. 

"Heiki, anna andeks, aga ma ei saa jätta teda siia. Oleme öö otsa magamata, elu- ja magamistuba on pas..a täis. Ta on megaaktivist ja üritas terve öö ringi käia. Kella kuue paiku käisin temaga õues, aga see liikumine on ikka nii vaevaline ja raske. Kaheksandal korrusel teda ikka pidada ei saa ja ta peaks olema siiski täitsa esimesel korrusel. Endal ja koeral ka lihtsam."

"Pole hullu ja see oli ette näha. Mulle oligi tegelikult aega ka vaja, et sobiv koht leida."

"Vähemalt proovisime, mul nii kahju! Jesper ise on nii positiivne kõige selle juures! Kunagi päästsime ära Jossu, ka megavana koer, 100 häda kaelas. Tema saime anda Kersti Kalbergi juurde ja ta oskab nende vanuritega ümber käia. Äkki ta oleks huvitatud, Kersti elab majas ka. Ma uurin."


"Suurimad tänud, tegite niigi palju ja aitasite jännist välja. Eile õhtul rääkisin meie Harjumaa bossiga ja ütlesin talle, et nüüd sõidan ise Pakri pankrannikult koos koeraga alla, sest teda pole lihtsalt kuskile panna ja lausa hulluks ajab! Me ei vaja kellegi imetlust, sümpaatiat ega kiidulaulu, vaid just teiesuguseid inimesi, kes ka tegudes aitavad! Suur-suur aitäh!"


Täna kosub Jesper ühes Põhja-Euroopa riigi X-külas väga pädevate "koerainimeste" hoole all ja sinna ta ilmselt oma päevade lõpuni elama jääbki. Pereemaga päästsime koos loomi juba siis kui Venemaal veel pärisorjus kehtis ehk väga-väga ammu.

"Ma ei saa sulle Heiks ära öelda! Sa aitasid mind kõvasti nende lehmadega ka ja olen võlgu!"

"Keegi pole kellegile võlgu, seda enam, et ma tegelikult ei mäletagi, millistest lehmadest sa räägid. Täitsa ausalt."

"Muide, see Dico, kelle sa Soome andsid, elab siiamaani. Mäletad seda koera?"

"Muidugi mäletan, Lasnamäe mutilt sain kätte, sa saatsid veel fotod kuidas nad peremehega kaatriga järvel sõidavad. Siiamaani elus, uskumatu! Ta peaks ju oma 150. aastane juba olema! See päästmine läks ikka väga asja ette ja Dicol vedas küll täiega!"


Tänu Eestis kehtivatele värdseadustele ma koerakese asukohta ja talle halastanud inimesi paljastada ei saa, kuigi tegelikult ei tohiks selles olla midagi taunimisväärset. Ma ei ütle seda isegi lähematele kaasvõitlejatele, keda täielikult usaldan, aga siis nad ei saa uurija juures isegi kogemata midagi välja lobiseda ja Jesperi elukest ohtu seada - nad lihtsalt ei teagi päriselt midagi! Lõppkokkuvõttes polegi see aga üleüldse oluline kus ja kelle juures Jesper kosub. Oluline on vaid see, et haige ning näljutatud koer sai päästetud ja teda ümbritsevad nüüd ja tulevikus ainult hoolivad inimesed. Aamen!

"Jespel, Jespel! Palun võta see pall omale! Sa võid sellega mängida nii palju kui tahad!", pudistab tillukene tüdrukutirts koera õrnalt silitades. "Jespel on minu sõber!"

Keegi Doris kurtis internetis Jesperi halvenevast tervisest juba jaanauaris. Reana Aabna lubas igakülgset abi, aga Doris lubas ise hakkama saada ja koerakese tuppa võtta ning terveks ravida. Jutuks hea küll ja tühipaljasteks sõnadeks need jäidki - Jesper jäi ravimata ja vireles õues edasi kuniks nädal tagasi hakkas temaga tegelema Albu külanaine Kaja Murumaa, kes loob abipolitseinikuna kaasa ka korravalves.

"Ma ei oska seda seletada, aga sisimas tundsin nagu peaksin Jesperi juurde minema. Vaatepilt oli masendav ja pisarad lausa paiskusid silmist kui seda vaest koera nägin. Külanoored rääkisid, et ta lebas seal väljaheidete see juba mitu päeva niimoodi. Miks küll keegi abi ei otsinud? Ta oli nii nälgas ja janune, et lausa korises, silmist voolas mäda! Masendav, et loomade kannatused inimestele üldse korda ei lähe!"


Jesperile abi otsinud Kaja on sattunud Albu vahel vat, et põlu alla:

"Kuradi ahv! Meelega raiud sitta ja näitad Albu külarahvast pahas valguses! See halb tuleb sulle kõik kuhjaga tagasi!"

Näpukaga näidatakse ka ELL-i Järvamaa piirkonnajuhi Karme Reiljani peale. Viimase maja ümber on paaril ööl isegi tuledeta masin tiirutanud. Pätipunt pole vist teadlik, et meil on ka infrapunakaamerad, mis pimedas filmivad. Tõsi, päris hoovi pole "albu kunnid" veel roninud. Täitsa napakad! Mina ju viisin koera ära ja avaldan arvamust, mitte Kaja või Karme! Aga kurje kirju olen saanud isegi.

Doris Pärnajõe: "Tervist! Minu solvamine ei vii teid kuhugi. Minu seinal olev lause polnud seotud otseselt koeraga vaid inimesega, kes koeraomanikule halba tahtis. Kuna koera omanikku polnud siis viisin mina süüa ja juua talle, aga see valati maha. Te nägite ise et kondid olid seal maas ja kuudi juures 2 ämbritäie süüa. Hmm Männil elavad õelad inimesed ja mina selles süüdi pole.

Ei ole olnud siukest asja et koer ei oleks saanud süüa ega juua, ma viisin talle. Aga nu keda ikka usutakse. Teie mulle pole ette jäänud, austan teid. Ja loodan et ka mina teile rohkem ette ei jää! Paremat soovides - inimkõnts Männilt!"

Marleen Liiv: "Tere. Ka mina kuulun sellesse "väärastunud" perekonda. Ma olen selle koera pärast väga mures. Kuna ma elan 60 km kaugusel Albust, pidid selle koera eest hoolitsema vanaema ja Doris. Saan aru selle koera olukorrast, aga väärastunud ma küll ei ole!

Ja mul ei olnud võimalik sõita igapäev 60 km, et selle koera eest pidevalt hoolitseda, talle süüa ja juua anda. Vabandan väga, aga mina hoolin sellest koerast. Kui oleksin teadlik olnud tema olukorrast, oleksin abi otsinud.Tänan, et oma aega minu kirjadele raiskasite. Ma sooviks teada, kuidas Jesperil on? Parimat soovides!"

Marleen ei puutu tõesti asjasse ja usun siiralt, et ta oleks Jesperi ära viinud kui oleks vaid koera olukorrast teadlik olnud. Seoses Jesperiga kerkivad esile veel mõned nimed - Olga Hutõrnaja, Venno Liiv, Jarmo Hutornõi ja vanaema Alvi Luur. Mulle on saadetud kümneid Messengeri screenshote vestlustest, milles nüüd juba süüd järjepanu teineteise kaela aetakse.

"Meie pole omanikud, Olga on! Tema hülgas koera kui mehe maha jättis ja minema jooksis! Ei-ei hoopis vanaema on omanik ja vastutav. Ei-ei, hoopis Venno on süüdi!", on vaid mõned nopped neist kirjadest. Laias laastus kinnitavad nad kõik, et koer polnud hoolitsemata ja sai süüa iga päev. Veel eelmisel päeval oli Jesper korras olnud ja jooksnud rõõmsalt vastu! Väheusutav, aga küllap oskab hea lugeja ise ka oma aju kasutada. Helistas mulle ka Jarmo Hutornõi isklikult:

"Tere! Ma selle blogiloo pärast noh! Miks sa valetad ja laimad?"

"Siin on jutt lühike, pöörduge kohtu poole!"

"Ohh-ahh-ohh ... selge!"

Jarmo Hutornõi ei jaga üldse matsu, sest kõnealuses loos polnud mainitud ühtki nime ja isegi kohamäärust mitte, et kohtumajja kituma jooksta. Nüüd on ja head teed! Mina oma "pazaari" eest vastutan nagu pättidel on kombeks öelda. Ei hakka nende inimeste sugupuud üksipulgi lahti seletama, aga lühidalt on asi nii - Olga on Venno eksnaine ja Jarmo ema. Doris aga Jarmo praegune elukaaslane. 

Kes on aga see Jarmo Hutornõi, keda Albu vahel kõik pelgavad? Kes on see end Albu krahviks pidav külapätt, kes abipolitseinikku ülbelt "mentide sabarakuks" kutsub ja ühiselureeglitele sülitab? Tema Facebooki seinal seisab uhke moto:

"Ole piisavalt tugev, et vastu pidada üksi,
 Ole piisavalt isekas, et jääda endaks.
 Ole piisavalt tark, et ühineda omasugustega kui aeg on käes!"

Jarmo Hutornõi üllad sõnad "üksi vastu pidamisest" on sulaselge pask, sest mees valis juba koolis käies endast alati poole nõrgemaid vastaseid. Asi läks isegi nii kaugele, et osad vanemad keeldusid omi võsukesi kooli viimast. 

Vaadake ja mõelge kaasa ning kujutage ette, et see "jahukotina" mööda seinu ja põrandat lendav 13 aastane õpilane on teie enda laps! Pöörake tähelepanu ka mitte midagi nägevatele kaasõpilastele, kellest mõned lausa naeravad! Eile tekitas see video 11-es inimeses pahameelt ja politsei palus selle lausa Facebookist maha võtta. Jarmo kahjuks ei kao aga netist enam midagi jäljetult ära ja ka seesamune klipp on üksjagu "väiksemana ja udusemana" täiesti edasi ringlemas. 

Selles kvaliteedis ei tohiks see kellegile ka kahju teha, sest need udukogud pole tuvastavad. Vaadake ja mõelge kaasa Eesti koolielu üle, sest Jarmo pole teps mitte esimene ega viimane taoline õpilane, kes koolis peaasjalikult end välja elamas käis. Lastest ja nende hirmudest võib veel aru saada, aga täiskasvanutest mitte! Kus olid õpetajate silmad, kes tegelikult ju kõike teadsid? Kas see ongi Albu vaim, mis sunnib mujale vaatama kui hirm naha vahele poeb? Kas just seetõttu ei saanud ka Jesper abi?!


Ilmselt ei saada üksi normaalne lapsevanem oma last sellisesse kooli, kus tal tuleb mingi tolguse vägivalda, mõnitamist ja solvanguid taluda! Eks ole? Jarmo is eväidab, et väikemes oli süüdi ja kiusas hoopis teisi. Tema oli lihtsalt õilis tasuja. Õukei, räägi seda juttu pollaritele! See klipp oli filmitud 2016, aga järgmine video on eelmisest aastast ning siin elab Jarmo Hutornõi end välja abipolitseiniku lastele kuuluva trikiratta peal. Hinnake ise taolist käitumist ja ilmselt on ka koopaahvid selle mehe arengutasest peajagu üle.


Jarmo ise on väge täis ja tunneks nagu uhkustki Albu valla grupis sajatades:

"Kes ütles, et ma uhkust tunnen? Olen selle pasa eest karistatud ja ongi! Mitte üks roolijoodik (HEIKI VALNER) ei tule minu ellu oma nina pistma!"


Kui sa loomi piinad, siis tulen ikka ütlema küll Jarmokene! Loomad ise ju rääkida ei saa oma troppidest omanikest! Kas aga see kui mina olen kasvõi 120 inimest maha löönud ja ära söönud, annab sulle õiguse endast poole nõrgemaid peksta ja loomi näljutada? Vaevalt küll. Meenutan üht kümne aasta tagust lugu kui veel loomakaitse seltsis olin. Õhtul helisest telefon:

"Tere! Vaatasime telekast just lugu sellest koerast, keda mees peksis. Tigedaks ajas. Me tuleksime ka seltsi liikmeks. Saime just vanglast välja. Me tuleks kohe koos brigaadiga. Mitte küll ametlikult! Sa saad aru küll. Me oleme vanad pätid, aga loomade piinamist ei salli! Anna teada kui midagi silma jääb. Küll me edasi tegeleme ja see ei puutu enam teisse!"

Ja nüüd hakkame avaldusi vorpima! Doris, Jarmo, Olga ja teised selle karja liikmed pöördugu kohtusse, sest teie head nime ju mustati. Lisaks kirjutage politseile ka avaldus, milles kiitke oma loomaarmastust ning seda, et Jesper oli veel eelmisel päeval päris terve. Mõistagi nõudke moraalse kahju hüvitamist ja "puhtatõulise" kolli eest mingi 10 tonni. Äkki läheb läbi. Kindlasti kirjutage veel avaldus ka külaelanike peale, kes käisid meelega koeratoitu maha valamas. Ka Eestimaa Loomakaitse Liidu juristid vorbivad teist igaühe kohta avalduse valmis, sest Jesperi eest vastutasite te koos ja koera viisite te surmaveerele oma hoolimatusega samuti üheskoos! See mõistagi läbi ei lähe, aga proovima ikka peab. 


Rääkisin Jesperi eest ihu ja hingega hoolitsevate inimestega eile hilisõhtul ja rõõmustamiseks on põhjust:

"Võtsime need "sokid" jalast, sest meil pole ju asfalti ja sellest oli kasu - ta hoiab käpa alumist osa palju paremini. Saab juba ise vahest püsti ja siis liigub omal jõul umbes 5-6 meetrit. Tegelikult oleme täitsa väsinud temaga, sest ta tahab kogu aeg liikuda ja nii me siis kordamööda jalutame. Meie koerad talle meeldivad, hobused ka, aga eriline side on tal pisitütrega, kelle toas ta öösiti magabki. Tüdruk kuulutas, et tema toas loomi polegi ja seega peab Jespel sinna kolima. Seal voodi ees ta magabki, koer ise valis selle koha välja"

"Seda ma nägin oma silmaga, et väike tirts viis talle kohe palli ja hakkas silitama. Kas ta öösel ikka magada laseb või tuiab ringi nagu majavaim?"

"Magasime kenasti, aga Jespu norskab hirmus kõvasti. Küll me ära harjume. Tule meile külla ja veendu oma silmaga - Jesper on juba palju-palju paremas seisus võrreldes sellega kui sa ta paar päeva tagasi siia tõid!"

3 kommentaari:

  1. Sellised jarmo sugused ei tohiks paljuneda...lapsest siiralt kahju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kahjuks sellised just paljunevadki ja ei mõtle sellele, et nad on oma lastele halvaks eeskujuks. Omaarust kõige vägevamad ja tegijad... Küll saatus neid ükspäev karistab.

      Kustuta
  2. Nii vahva on vaadata, milliseid ajuhälvikuid meile ikka antud on. Kust kohast sellised tulevad? Keti otsa, peksta ja näljutada ehk siis hakkab reaalsus jalaga tagumikku taguma... Värdjad kuubis. Kuidas üldse sellised isikud veel vabalt ringi kõnnivad? Reaalne vägivalla kasutamine, alandamine teise inimese suhtes, võõra vara tahtlik lõhkumine jne. Hinge lihtsalt ei mahu, miks võetakse loom, kui ei hoolita? Kõige süütumad ja truumad olevused siin ilmas üldse ja koheldakse nii, nagu oleks kõigis maailma asjades süüdi. Milles on süüdi loom? Kas selles, et võtsite ta moe pärast ja nüüd käib närvidele? Või sellepärast, et ta polegi lihtsalt karvamüts nurgas vaid hing, kes vajab ka süüa, hoolitsust ja tähelepanu? Või selles, et sai suureks ja polegi enam nii nunnu, nagu väiksena? Ehk ennem mõtleks pikalt järele, kui looma endale võtate, sest ta vajab täpselt sama palju kõike seda sama, mida teie ise vajate...armstust, süüa, mõistmist, truudust, tähelepanu, ravimist jne. Loom on kui eluaegne laps, kes kunagi kodust ära ei koli ja sellega peab arvestama...

    VastaKustuta