14. veebruar 2017

„Puhkusele minnes jätke mobiil ja internet koju!“

Naisi ei saa usaldada! See on fakt. Suures nooruses läksin jalutama ja tagasi tulles oli tal teine mees majas ja juba titegi taha teinud. Sigadus kuubis ja no ei saa usaldada ju!

„Kaua sa siis jalutasid?“, pärite nüüd kindlasti.

„Täiesti normaalsed ja noorele mehele sobilikud kolm ja pool aastat!“

Ja nüüd sama jama, sest mulle anti kodust täiesti seaduslik linnaluba.

„Mine konda ja tuuluta end nii kaua kui tahad! Kasvõi pool aastat jutti!“, olid temakese viimased sõnad uksel.

Jalutad sa jeee ja naudid loodust, sest nüüd on ju mobiiltelefonid ja see tirises alalõpmata.


„Kus oled? Mida teed? Kellega oled? Millal tuled?“

Ja täna hommikul töinas ta jälle nagu plika. Issake, ta ongi ju plika:

„Ma ju igatsen! Lapsed küsivad su järgi! Millal tuled?“

Kannatus katkes ja homse Rootsi minemise asemel tulen hoopis koju tagasi. No ei saa ju niimoodi jalutada ning rahus mõelda. Raamatu kirjutamisest rääkimata. 
Meestele seega tasuta nõuanne ja soovitus: 


„Kui plaanite jalutada näiteks kõigest aastakese ja teil on naine kodus, siis jätke mobiil maha!"


Nali naljaks, aga tegelikult ajendavad mind tulema piinatud loomad, sest nende piinajad ei halasta ja asjad lähevad ainult hullemaks! Avaldusi tuleb ikka massiliselt! Ma ei, mis toimub?


Enamasti lükkan mobla ja neti mingiks nädalaks-paariks välja, sest mis puhkus see ikka on kui pead lõhki taotud koerte või ülespoodud kasside pilte vaatama ning lugusid lugema. Eks ole? Võib-olla tegin valesti, aga sedapuhku ma ikka täitsa juhtisin vägesid, suhtlesin rahvaga ja vastasin kirjadele ka.

„No bljäädid! Sovsem ohhujeli štoli?“, nagu vanad eestlased ütlesid!  “Kas te olete lolliks läinud seal kodumaal või ? Mitmed tapetud ja vigastatud koerad! Viis päeva puu otsas kükitanud kass kukkus lõpuks alla ja suri! Veel üks tapetud kass! Lehmaketis õues peetavad taskukoerad ja nendega see nimekiri lõpe!“

Sõnu ei jätku ja viha ka mitte! Aga neljapäeval olen tagasi ja siis hakkame taas juba pärastlõunal rokkima. Hommikul ei saa, sest siis pean oma taadi arstile viima.

„I'll be back“, kui tsiteerida meite väejuhti Lembitut ja hoidke alt loomapiinajad! 

Täna ma aga rohkem retsitud loomadele ei mõtle. Homme ka mitte ning lösutan hoopis rõdul ja vaatan vägevat loodusekino koos iga sekund muutuva värvidemänguga. 

"Milline harmoonia ja ei ühtki piinatud looma või tapetud inimest! Mõnus!"


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar