14 veebruar 2017

„Mis kuradi sõbrapäev?!“


„Mis kuradi sõbrapäev? See on veel hullem kui jõulud!“, tahaksin ma paadunud igasugu-tähtpäevade-põlgurina karjuda. Ometigi hommik üllatas kui korraga postkastiluugist kiri sisse prantsatas:

„Heiki, Sind pole unustatud!“

„Huvitav, kes see oli, kes vaeva nägi ja ekstra äärelinna sõitis? Väga huvitav, sest see pole mingi saladus, et ma jälle siin olen, aga kes see küll pole mind unustanud?“

Igatahes mõtlemist on ja äkki ta helistab ning säästab mind peamurdmisest. Aga tore ja hea tunne ikka. Kui mu vana mälu mind nüüd alt ei vea, siis sel päeval sai algselt oma salamisi armastatule oma tunnetest märku anda. See oli asja mõte. Tänapäeval on see tava muutunud ja mitte just vähe.


Ühes siinses Hommikuses uudistesaates igatahes keskenduti paarisuhte teemale, mida siis tarkurid on uurinud. Lugupeetud professor väitis seda, et 90% Soome paaridest väidavad, et armastavad oma partnerit väga ja isegi 85 prossa paaridest on veendunud, et just nende suhe on parem ja kindlam kui teistel.


Veel väideti, et kuigi soomlased võtavad seksi palju vabamalt, siis ometigi suhtutakse oma paarilise üleaisalöömisse euroopa rahvaste seas kõige rangemalt ja karmimalt. Põhjenduseks toodi, et soome abi- ja kooselud rajanevad armastusel ja usaldusel ning kõrvalehüpe välistaks selle, et oma kaaslast ka päriselt armastatakse ja ihaldatakse. Loogiline! Teises saates aga väideti, et soomlased on täna isegi ida-eurooplastest vabameelsemad! Ei teagi mida siis nüüd uskuma peaks?

Eestis vast sellist statistikat pole, aga mõelge ise ja vaadake peeglisse:

„Kas teie voodikaaslane on armastatu, sõber või hoopis „käib kuidagi kah“ liigituse alla! Või olete äkki hoopis koos vaenlasega voodis, kes suurte armastusetõotuste kattevarjus teid sisimas tegelikult põlgab ja päriselus vastu töötab?“

Kõik on võimalik ja mina olen selle näiteks üle elanud. Loodan südamest, et teil on paremini läinud. Aga mis asi on üldse üleaisalöömine? Mõni arvab, et ei midagi erilist ja tegemist täiesti normaalse looduse poolt ettenähtud toiminguga.

„See on nagu söömine ja joomine! See on loodus ja selle vastu ei saa! See on sama elementaarne ja süütu nagu käesurumine“, väitis üks mu tuttav. Abikaasa tööl olemise ajal võõrastele meestele oma kodus kohvi pakkuv küps naine rääkis, aga seltskonnavestluses järgmist:


„Nad joovad kõigest kohvi! Ega see ju mingit suhet tähenda! Nad on lihtsalt sõbrad!“

Olgu repliigi korras mainitud, et ühe „taolise sõbraga“ putkas see naine mõne aja päras paariks nädalaks palmi alla puhkama ning ka see oli absoluutselt normaalne tema arust.

Ilmselt arusaamisi truudusest, sõprusest, austusest, armastusest on tuhandeid ja eks selle monogaamia üle vaieldakse ja jäädaksegi vaidlema. Üks on aga kindel – käesurumine südamevalu ei tekita ning sind rivist välja ei löö.

Ma ei hakka ka sel aastal ülistama sõprust, sest tegelikult me ju kõik teame, kes me pärissõbrad on ja neile ei pea kaarti saatmagi. Teile kõigile soovin, et oleksite ümbritsetud just sellistest inimestest, kes ausust, lojaalsust, truudust ja armastust hindaksid ja seda mitte ainult sõnades. Seega head tuttavad, sõbrad-sugulased ja võhivõõradki – mingu teil lihtsalt hästi ja mitte ainult täna, sest armastuse- ja sõprusepäev on tegelikult iga päev!