Ega tal miskit viga ole vaid tavarutiiniga tegu - vaktsineerime, kaalume, kompame ja kuulame põhjalikult läbi, küüned lõikame kah ää ja vereproovi teeme aastas korra ka. Viimane protseduur läks sedapuhku küll täiesti nihu, sest Tibi ei tahtnud tilkagi loovutada. Ju tunnetab, et riik on kõvas kriisis ja siis tuleb kõik enesele hoida.
Kisas ja rahmis, et ampullid kõik kummuli ja kogu tuba nii verd täis, et isegi laest tilkus. Dr. Kesner sai ühe nõela enesele käsivarde ka ja siis tuli juba teda elustama hakata. Umbes pooleteist tunni pärast sain tohtriprovvale pildi ette ning ta elunatuke tänu mo oskuslikule ja kiirele reageerimisele enam ohus pole. Nali. Vähemalt proovisin teha.
Päeva lõpuks saime ka vastused kätte ning Tibi on oma kaheksale eluaastale vaatamata jätkuvalt vabariigi terveim koer - absull kõik näitajad olid vaat, et ideaalsed või vähemalt selle lähedal.
Kui kunagi koerakese Kai hoolde usaldasin, siis ta karjus nii, et viienda korruse kisa oli isegi alumisel korrusel välisukse taha kuulda. Tundsin, et olen maailma jubedaim inime ja lubasin taas endale, et enam kunagi hoiukodu ei paku - see kisub ju enese hinge ka ribadeks, loomast rääkimata.
Seotud lood: