13. oktoober 2017

"Korjused karjamaal, elusloomad maanteel! Ei midagi erilist, proua Helgi-Anete peab lihtsalt veiseid!“

 Paar nädalat tagasi sain järgmise murekirja:

„Tere hr. Valner!

Pöördun Teie poole oma viimases hädas, sest mitte kuskilt mujalt ei ole mina oma perega abi saanud juba aastaid. Pean Teile pika eluloo ära rääkima, et Te tervikpilti mõistaksite. Loodan, et Teil on aega!

Elame Järvamaal, Koeru vallas, Kuusna külas ja minu mees tegeleb teraviljakasvatusega. Tema tegevust on paraku kahjustanud ligi 15 aastat üks nö "loomaarmastaja". Antud loomapidaja on Helgi-Anete Arume. Ta on üle 70 aastane pensionär, kelle nimekirjas on mitukümmend lihaveist/pulli.


Heina- ja karjamaad on tal minu teada ca 10 ha, hea kui sedagi. Tema loomapidamistehnika on aga selline, et oma karjamaal on loomad niikaua, kuni seal on süüa. Kui söök otsas, siis murravad aga näljased loomad elektrikarjusest (millel enamjaolt voolugi sees pole või mille postid ja traadid on lohakalt ripakil maas) läbi ning hakkavad mööda küla uitama ja toitu otsima. Sedasi need veised jõuavadki ikka ja jälle meie pere viljapõldudele, on seal siis parasjagu võrsuv või koristusvalmis vili. Kahjud, mida see viiesaja kilostest isenditest koosnev loomakari korraldab, on üüratud!

Perenaine ise ei viitsi oma veiseid tagasi ajama tulla ning tema loomade karjatamisega peame tegelema seega meie ning ka teised pered, kelle iluaiad jm vara nad lagastamas ja lõhkumas käivad. 


Meie küla läbib Piibe maantee ehk Jõgeva-Aravete maantee, kus liikluskiiruseks on 90 km/h. Helgi veised töllerdavad tihtipeale ka üle maantee, alles täna, mõni hetk tagasi, sain selle ka pildile. Õnneks siiani ei ole midagi juhtunud, aga kas meie konstaabel ja KOV ootavad, et juhtuks mõni kurva lõpuga avarii? Selline mulje jääb küll nende tegevusetusest! Olen väga mures, sest peres kasvavad lapsed, kellest noorim on alla 3-aastane. Kui juhtub nii, et see 500 kilone pull satub mu väikese tütrega vastamisi, ma ei taha mõeldagi, mis võib juhtuda ....

Meie konstaabel Mati Seire, keda ajakirjanduses kiidetakse taevani, kui ülihead maakonna konstaablit, ei vaevu isegi kohale tulema, kui kuuleb lauset "Helgi loomad on lahti!". Tänagi vastas ta mulle, et on Tallinnas konverentsil ja pöördugu ma numbrile 112 ning ärgu ma loomi taga ajagu, kui nad maantee peale jooksevad. Kas ma pean neil siis oma territooriumil ja maanteel vabalt laskma ringi jalutada? Kas selline ongi politseiniku õige käitumine?



Suvisel ajal, kui surevad tal vasikad või suuremad veised, siis need mädanevad ja haisevad lihtsalt ülejäänud karja hulgas põllul. Talvisel ajal on aga Helgi loomade seisund tihtipeale nii halb, et loomad külmuvad ja surevad lausa maa külge kinni. 

Kui oleme pöördunud kohaliku Veterinaarameti poole, siis nemad väidavad, et käisid kohal ning kõik on korras - Helgi loomad on hästi söödetud-joodetud ja hoitud ning loomad surevadki teinekord ära!

No ei ole ikka küll nii! Siin külas on teinegi lihaveiste kasvataja, kes suudab oma loomi aedikutes hoida (vahel väga harva, kui mõni juhtub välja saama), kenasti sööta ja joota ning hooldada, ilma et nende laibad kuskil vedeleks ja mädaneks .....


Saadan Teile ka pildid kõiksugu juhtumitest Helgi veistega. KOV pole meid aidanud, nemad ütlevad, et me pöörduks kohtusse. Minu teada on aga hulkuvad loomad puhtalt KOV rida!? Kohalik konstaabel ei näita näolegi väljakutse peale. Kuid teades kaua kohtuveskid tänapäeval käivad, kas me peaksime mitu aastat veel kannatama ja ootama mingi kohtuistungini? Ja siis on ka nii, et kui kohus talle peakski mingi trahvi määrama, seda ta jääbki oma pensionist pisku haaval maksma!

Meil üks elav näide on sellisest olukorrast temaga. Helgi on muidugi nii kaval, et kirjutas vahepeal oma loomad ühe tütre nimele, kuid ise "karjatab" neid ikka edasi. See ei ole normaalne ja olgu need loomad kelle nimel tahes! Kuna nii palju aastaid on see inimene oma pere ja loomadega kõigile kahju tekitanud, siis tuleks neil igasugune loomade pidamine ja omamine ära keelata elu lõpuni. Meie oma perega enam ei suuda 24/7 valves olla! Mu mees on 45-aastane, kellel on juba tänu neile jamadele tervises tagasilöögid, kuid mu lastel on isa vaja veel pikkadeks aastateks. 


Palun, kas teil on mingit võimu ja jõudu meid antud loos aidata?! Kui Teil tekkis täiendavaid küsimusi, siis kirjutage, vastan meeleldi!“



Vat selline murekiri siis ja see on täiesti mõistetav, sest teeb ikka hinge täis küll, kui mingid elukad kogu su vilja ja teenistuse nahka pistavad. Taolist olukorda peavad kontrollima kohalikud veterinaarkeskused ja antud juhul peaks siis oma palga välja teenima ja õigluse jalule seadma Järvamaa veterinaarkeskuse töötajad. Paraku istub seal eesotsas selline vennike nagu Andrus Leis, kes oma tuttavate puhul kipub silma kinni pigistama. Nii vähemalt arvame meie Loomakaitse Liidus ja tegime vastava pöördumise ka Veterinaar- ja Toiduameti bossidele. Nemad arvasid aga, et Leisiga on kõik korras ja tuttavateks-sugulasteks olemine ei sega operatiivset kontrolli. Jäägu neile see arvamus ja küllap hr.Leis on siis tõesti selline mees, kes isegi oma emale-tütrele ja naabrile-semule trahvi teeb, kui nende loomad hädas on ......


Kuidas see lugu lõpeb? Ei mina oska öelda, sest kogu see Eesti riigi loomakaitse ja kõik elukatega seonduvad tegevused on nagu perse kaudu hammaste parandamine. 


Elame-näeme, igatahes vastava avalduse me tegime ja annaks jummel, et vanaproua Helgi-Anete sedapuhku ametnikuhärra tuttav pole! Tänud lugemast ja mõelge ikka kaasa!