Oodatult hüppasid teatavad ühingud (eesti riik kutsub neid millegipärast loomakaitse enamuseks) eelnõu kaitsele ja ühe juhi sõnul me lausa valetanud rahvale näkku. Tore, et kisa suureks läks ja vähemalt nüüd ei saa seda enam vaikides läbi suruda. Olen teile võlgu ühe pikema seletava kirjatüki, kus kõik puust ja punaselt ette näitan. See peaks ka selgeks tegema kellele just sellise seadusemuudatuse läbiminek päriselt kasulik on. Luban lähitulevikus ära kribada. Siin üks kiire näide:
Kehtiv seaduse § 18 lg 1: eutanaasia on lubatud ainult omaniku algatusel või kaastundest kui loom kannatab või tema liigiomane eluviis osutub võimatuks.
Eelnõu: paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Eutanaasia on looma hukkamine, kui ellujäämine tekitaks loomale kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis osutub võimatuks.
Seega kehtivast regulatsioonist kaotatakse sõna „omaniku algatusel või kaastundest“. Alles jääb ainult loom ise ja tema olukord – kui ellujäämine tekitab kannatusi või liigiomane eluviis osutub võimatuks. Eutaneerimise otsustab veterinaararst. Punkt, Aamen ja kes nüüd valetab või hämab?!
Ja veel. Olen rääkinud tuttavate loomaarstidega, keda on kohe väga palju ja mitte keegi neist ei soovi eutaneerimise otsust omaniku õlult enese kaela võtta. Ehk, et seda punkti nad täitma ei hakkaks isegi juhul kui säherdune kehtestataks ning nii hulluks kui Soomes-Rootsis meil vast asi ei lähe - lähed aga vanal koeral küüsi lõikama ja ära ta tapetigi. Olla loomale parem ja kõik tema huvides. Maksa arve ja kasi välja!
Kui meil peaks sama kord tekkima, siis olen esimene, kes hommikust õhtuni kuulutama kukub, et kui lemmikud teile kallid on, siis käige suure kaarega eesti kliinikutest mööda ja ravige omi loomi parem lätis - on küll pikem maa, aga vähemalt jäävad ellu!
Reporteri kajastust vaata SIIT
